Because god is a dj
Ja folgi kolmandal päeval, kui näppepillide pirin üle maa oli kandunud ja hulga linnaelanikke juba marru ajanud, põgenes salgake neid Võrtsjärve äärde, kus kaks meest ja kaks naist rändmoosekantide gildist neid elektri abil kõvasti lõbustasid ja nendega võistlusmänge läbi viisid ning neile tantsumuusikat esitasid.
Kuid kell üks rauges ka nende ramm ja linnaelanikke ümbritses pahaendeline vaikus. "Issand küll," kisendasid nad, "mida peame me selles mahajäetud paigas nüüd tegema? Kuidas küll jõuaks meieni jälle taevalikud süntesaatorihelid?"
Ja jumal kuulis nende palvet ja ilmus nende sekka DJ kujul.
"Mul on siin ambienti, linnulaulu ja lainete loksumist," pakkus ta.
"Pohlad selle ambiendiga, kas sul Mati Nuudet on?" küsisid inimesed.
Ja jumal ohkas ja mängis neile eesti hitte ja kõik olid üliväga rõõmsad ja tänasid teda, et ta oli nad kohutava vaikuse küüsist päästnud. Ja jumal oli endaga enam-vähem rahul.
Kuni ta nägi enda ees Mallet, kes oli koos Otiga suhkrutükivõistluse võitnud ja arvanud, et sellest kujuneb midagi, aga Ott oli mingi teise tibiga kusagil põõsastes, nii et Malle oli õige sünges meeleolus. "Kes sa siuke oled?" küsis ta jumalalt mõnevõrra väljakutsuvalt. Jumal arvas, et pole mõtet varjata, ja ütles, kes ta on, kuid Malle ei suutnud seda kuidagi uskuda. "Mis mõttes?" küsis ta, ja jumal pidi vastu tahtmist tunnistama, et ei osanud kohe täpselt öeldagi. Ta haaras tähendamissõnade järele: "No kas pole siis minu hääl kaelakee hääl ja su kingitus pole ma?"
"Ei, absoluutselt," ütles Malle. "Aga ma tahaksin mingit selgemat kinnitust, kas tead. Jutumehed on kõik kõvad, aga siin sees" ta koputas topsi hoidva käega laias laastus südame kohale, nii et natuke siidrit pluusi peale loksus, "ei kaja midagi vastu."
Jumal jäi mõttesse. "Okei, teeme nii, et ma nüüd mängin natuke lugude algusi ja sina ütled, kui midagi... kajab."
Ja jumal proovis vähemalt kümne looga, nii et teised juba rahutuks muutusid, kuid Malle ei teinud teist nägugi. Kuni...
"Oot, pane see eelmine?"
"Mis, "Seitseteist" või?"
"Jah."
Ja jumal tegi, kuis kästud. Ja Malle, kes küll pigem kaks kuni kolm korda seitseteistkümmend aastat ilma peal oli elanud, tantsis kui meeletu ja raputas jumala poole käsi ja kiitis teda, sest tema hingekeeli oli helistatud ja tema oli valgust näinud: "Jess! Jess!" Ka teised kinnitasid oma usku metsikute hüüete ja üles-alla hüplemisega.
Aga jumal juba teadis ja kostis vastu: "Veel enne kui "Seitseteist" kolmandat korda tuleb, hülgate mu kõik."

Noh, mitte päris. Kolm korda tuli ikka ära. Ja ma olin oma ihukõrvaga selle tunnistajaks, olgugi et 500 meetri kaugusel teises turismitalus.