Fondüü, niisiis. Igal helveetslasel on mingi oma lugu rääkida, kuidas ükskord, kui oli otsustav hetk, läks fondüü tuksi ja suguvõsad lasknud üksteist vibuga maha või midagi. Ma sellepärast pisut imestan, et ikka veel olevat kombeks tulevasel abikaasal juustusulatuskunsti demonstreerida lasta, aga ehk on nüüd draamad sublimeeritud rahvapärasteks lugudeks "Fondüüpaanika ehk ämmad-äiad oioioi". Aga igatahes on meelerahu juustu termilisel töötlemisel erakordselt oluline, nagu iga tõeliselt meisterliku soorituse puhul, ja ma arvan, et vähemalt fondüü puhul aitab kaasa, kui minna loodusesse või vähemalt lehmade lähedusse, sest nende kellahelin hakkas minu jaoks üha enam kõlama Arvo Pärdi tintinnabuli stiili esimeste katsetustena. Või siis indoneesia gamelanimuusikana, aga ega nimetuses vahet olegi, peaasi on hoida juust pidevas liikumises, tehes selles lõpmatult lõpmatuse märki ehk külili kaheksat. See nagu meenutaks aga juba rohkem taod või kus see oligi, et voolab sundimatult? (Mul on igatahes tunne, et kui puhkus veel jätkub, vaatan ma sügisel kõigile siniste silmadega lahkelt otsa ja suhtlen mõistukõneliste lausetega, ikka väga tihkelt tuleb seda enesessevaatamist ja kulgemist ja loodusega üheks saamist jne.)
Autode ja omanike suhtest polegi suurt midagi rääkida. Kui öeldi, et Fribourgi linna sõidetakse käepäraste autodega, vaatasin platsil ringi. Prantslastel olid mõistagi Prantsuse autod. Sloveeni arstidel Volvod (boring, but safe). Ja veel oli üks tundmatu Subaru. Loomulikult valisin viimase, sest sel oli CH-märk ja kuna oli ju vaja mäest üles-alla sõita, siis küll kohalikud juba paremini teavad, millega. Õige valik oli, sest auto omanik oligi a) kõige parema inglise keelega kõigi pr-keelsete seas, sest ta oli pikalt USAs töötanud, b) ettekujutusega, et linnaekskursioon tähendab poolt aega jalutamist ja poolt aega õllejoomist maalilise vaatega paigas, sealjuures marsruut oli pikkuse ja vaatamisväärsuste tiheduse poolest erakordselt hästi tasakaalus, c) üldse väga lahe inimene. Järgmisel päeval osutus ta külakohast naasmisel ka isemõtlejaks ega sõitnud teiste autode sabas, vaid valis teise tee. Tulemus? Nägime metskitsekarju, mida vist söögiks kasvatati mingis koplis, ja jõudsime kõigist varem kodukülla tagasi. Igapäevaelus tegeleb Pierre sellega. Kui ma oleks seda varem teadnud, poleks ma julgenud temaga rääkimagi hakata ja oleks paljust ilma jäänud. Väliste tunnusmärkide järgi otsustamine andis hoopis parema tulemuse.