Mina ei tea, alati, kui ma näen kusagil kirja "Pasta mereandidega", tulevad mulle silma ette hoopis lihvitud klaasikillud, võõrkeelsete kirjadega plekkpurk ja üksik king. Varem oleks ilmselt mingid ajupuud ja natuke lagunenud madrus tulnud, siis kui meri andas, meri ottas jne, aga nüüd on "mere annid" minu jaoks pigem lihtsalt poeetiliselt väljendatud praht.

Öösel olin enesele teadmata avanud putukate Zavoodi. Kuna kella kahe paiku oli minu aken üks väheseid, kust valgus paistis, kogunes ootamatu diversiteet lakke, lambi ümber ja mõned julged ka raamatu peale, mida üritasin lugeda. Nii me siis aega veetsime, aga tüütuks läks, sest putukad lugesid neid tähti, mille peal nad seisid, hämmastava põhjalikkusega, ja kui ma tahtsin lehte keerata, pidin neid ära puhuma. Lisaks kippusid mingid tungisaatuse kütkes elajad pärast lambi ümber tiirutamist tasakaalu kaotama ja mulle pähe kukkuma. Kolisin teise tuppa. Seal oli, ütleme, putukate Krooks (halvaendeline nimi nende jaoks, aga ega Banksil herilase vabrik midagi paremat olnud). Et juba uimasemad tüübid ja vähem ka teisi. Seal oli kõvasti rahulikum lugeda, aga siis hakkasin ma juba ise ära väsima ja poolunes jälgisin täiesti fastsineeritult umbes veerand tundi ühte herilast, kes, nagu sellistes imelikes teadvusseisundites ikka, omandas kuidagi erakordse olulisuse - ma teadsin järsku valusa selgusega, et ma ei tea mulle sel hetkel kõige lähemal olevast elavast olendist suurt midagi. Isegi tema kehaosade nimetustes ei olnud ma kindel. Olend ise üritas säästupirni torude vahele pugeda, kukkus sealt alla laua peale ja asus ennast sugema nagu kass. Ikka nii, et tõmbas esijalgadega üle tunnalde/tundlate, siis oleks nagu jalad suiste vahelt läbi lasknud, ja silus jälle. Obsessiivselt. Siis lendas jälle pirni külge. Nii korda kolm, kuni väsis ja kukkus laua alla. Mida ta küll arvas, et teeb? Käib solaariumis? Lükkab selle ja spordi abil edasi vältimatut vananemist ja hukku? Valmistub paaritumiseks? Müstika.

Raamat ise annab muidugi kõvasti mõtiskeluainet. Jälle märkan paraku, et kui mulle midagi küllaldase veenvusega esitada, hakkan ma kohe elust sobivaid näiteid leidma. Näiteks arhetüüp puer aeternus/puella aeterna, igavene laps. Russell Brand, kelle autobiograafiaga enne Stevensit ühele poole sain, on peaaegu puhas tüüp, vähemalt sellesama raamatu järgi otsustades. Või võtkem kodule lähemalt. Jungi analüütikud on ühe naisarhetüübina toonud ära Hetääri/Armujumalanna. Tsiteerin: "She is concerned with getting her man and relating to him at the intensely personal level rather than taking on the social role and responsibilities implicit in becoming a wife and mother. A woman who remains too closely identified with this pole remains the eternal daughter or sister, the puella aeterna, she eschews commitment and lives the provisional life." Igavene tütar. Hetäär. Kohustustest vaba, neid vältiv. Tuleb tuttav ette? Mul on ammu mõttes mõlkunud, et kui kellelgi on vaja mõistet "enfant terrible" selgitada, pole "Rakvere raibetest" vaja kaugemale vaadata, nüüd siis aga selgub nende õõvastava külgetõmbejõu põhjus - nad on puhtad kehastunud arhetüübid.