Prokrastineerimisprintsess ja kaltsukakuninganna siinpool.
Otium reficit vires, nagu meil siin öeldakse. (Neile, kellel Tartus giidipraktikat pole olnud: "Puhkus taastab jõu".)
Reedel tegin tõlkimisrekordi, 15 sõna minutis, või mine tea, alpinismiraamatu lõpp läks ka rämekiireks, igatahes järele jätsin siis, kui taipasin, et mul ei tule meelde, mida lipud teevad. Kui tuli meelde, et lehvivad, siis tundus see liiga lihtne. Läksin koju, jäin magama, ärkasin, vaatasin "House'i", tõmbasin (legaalselt) muusikat - väga põnev, kui Mahleri sümfoonias oli osa "Sehr langsam. Misterioso", teatas laadimisprogramm, et "Error, server timeout"; ennäe ootamatuid kriitikuid, isegi masina jaoks oli siis järelikult tempo liiga aeglane -, päästsin termilise töötlemise abil külmutuskapist leitud produkte, aga ei söönud neid, sest uni tuli jälle tagasi.
Laupäeval kõndisin linna, ostsin turult ploome ja putkast Postimehe, kõndisin koju tagasi, tarbisin ostetut sihipäraselt ja üritasin mp3-mängijat ja arvutit sünkroniseerida. Ei ole nii lihtne, nagu selgus. Pülgaga tuli kaasa mingeid imelikke lugusid, mida arvuti ei näita, aga mida ka kolu enda peal ei saa ära kustutada, sest sellepeale jookseb ta kinni. No igatahes on mul nüüd igasuguseid asju, millega kõndides nähtavat taasraamistada. Ma selle Mahleri sümfooniate põhjalikuma kuulamise mõtte peale tulin siis, kui Mezzo näitas Milaano linnavaateid, taustaks see aeglase surma osa, mis Viscontil Aschenbachi hääbumise ajal mängib. Ja jumala eest, näidati umbes trammirööpaid ja kõik omandas uskumatult traagilise värvingu. Mul on praegu kogetud Kopli tänav, featuring Mozarti c-moll missa, ja Kesk tänav Bachi Mattheuse passiooni saatel. Pean edaspidi ainult ettevaatlik olema, sest ma kaldun dirigeerima ja huvitavamaid juppe kaasa vilistama.
Pühapäeval oletasin, et olen sedavõrd kosunud, et suudan koori uudisteosest mingeid osi klaveri peal mängida, et teatav pilt tuleks. No ei ole mul nii palju sõrmi! Kuulake daami kodukalt ise jupikest "Gloriast". Mulle tegelikult täitsa meeldib, eriti see viimase takti lahend(amat)us, aga noodi järgi oskan praegu ainult öelda, et ... bemolle on palju. Mis tuletab mulle meelde, et peaks taastama kunagise väljendi "See ikka bemollib asja täiesti ära" ja võtma kasutusele verbi 'meanderdama'. No kui näiteks ikka mingi tekst ei püsi kuidagi asja juures, mis viib mind oskuslikult järgmise teema juurde, nimelt lugesin eile tundide kaupa briti lehti, sest oli, mida lugeda.
Näiteks Independenti erirubriik raamatute tulevikust. Seal oli ka lugu bestsellerivabriku tootejuhist James Pattersonist, kes on selline Kostabi-laadne figuur. Aga tõsi on, et täheldan ka enda lugemisharjumustes muutusi, ei jaksa lihtsalt kõrge kunstiväärtusega diibipanemisse süveneda. Ühe hooga loen neid raamatuid, mis on plot-driven, kuidas iganes see eesti keeles ka pole. Kõiki teisi loen jupikaupa ja vaheldumisi ja eri kohtades - ühte bussis, teist enne uinumist ja kolmandat kudumise kõrvale (selle tingimus on, et ta peab ise lahti püsima, praegu näiteks "Graafilise disaini käsiraamat", mille irooniline moment on see, et selles on korrektuur tegemata). Samas, Mari Tarandi mälestusteraamatu lugesin küll kohe ostmise päeval läbi, aga sellest ajendatud mõtteid jätkub siiani.
Lehelugemisest kõveraks jäänud, otsustasin kõndida kaubanduskeskusse ja riideid vaadata. Olin sunnitud itsitades Pta poest välja tormama, kui avastasin mantlimudeli "Kenny" (ei olnud oranž, kapuuts oli küll). Teistes poodides süvenes mu kindlameelsus teise ringi peal olevaid riideid eelistada, kas või kümnekordse hinnavahe tõttu.
Ja mu kindlameelsus sai täna tasutud elukohajärgses kaltsukas, kus mind ootas Burberrys'e mantel, krae küljes roheline märgike kuldsete kribalatega, mistõttu ma kujutasin ette, et selle eelmine omanik oli iraani põgenik Londoni äärelinnas, kes ometi leidis, et kusagil kauges külmas ja vaeses Ida-Euroopas on keegi, kes vajab seda veel rohkem kui tema vms. Habent sua fata vestes. (Loodan, et sai õigesti, võitlus valesti kirjutatud võõrsõnade vastu on üks selle nädala teemasid õppetöös.)