Ei julge enam midagi öelda. Kasutasin ühes kommentaaris paljukannatanud laulupeolaulu kohta ettevaatamatult väljendit "võrdõiguslikkuse voliniku järele karjuv tekst", ja seal ta ongi.
Nomaitea. (Märkus enesele: kirjalik iroonia - ohtlik!)

Eks minus räägib ka natuke selline pantvangimeeleolu, sest pärast nädalavahetuse harjutusmaratoni tundub teos juba nii halb, et hakkab heaks minema. No nagu telefilm "Teisikud" vms. Pühapäevasele koorijuhtide seminari üldisele hüsteeriale lisas muidugi kämbielementi ka inimene, kes kanaliseeris nii ehedalt Robin Williamsit filmis "Linnupuur" - laadis "You do an eclectic celebration of the dance! You do Fosse, Fosse, Fosse! You do Martha Graham, Martha Graham, Martha Graham!" -, et mul jäi suu lahti. Muidugi, masside ees sellise act'iga ei esine, aga klubiõhkkonnas näeksin ootamatul koomikul küll potentsiaali, miks mitte. "Mehi ja naisi" juhatama valitud dirigent võttis aga üles sihukesed pöörded, et pidin pärast ikka kõik hambad üle lugema - kujutage ise ette saksa aktsendiga tulistamist "zee, khell thaldrikk eez on thühii, vvvõidund lips on vvviltu eez". Selle tempoga ei kuule laulukaare ees keegi täpselt, millest jutt käib. Saalis istunud helilooja nägu rõõmu just ei väljendanud. Sellepärast otsustasingi, et näh, kahju ju. Tahtsivad parimat, aga.

Aga no siiski see lüürika, jah. Teos sünnib lugeja/kuulaja peas ja eks kõike saab alati oma rikutuse tasemelt tõlgendada. Kui riigimasina motoristideks pidada näiteks ministeeriumide töötajaid, siis seal vabalt võiks ju ka välja lugeda, et ei tohi palku külmutada, muidu on taldrik tühi. Või siis õpitud abituse ja keskkonnahoiu teema, et sokke ei osata enam parandada ja ostetakse mõttetult palju uusi, või see, et võiks rohkem metroseksuaale olla, kelle lips oleks alati otse.