Täna ütleb Google, et neil kümme aastat juba täis.
Eile ajasin end vaatamata väsimusele üles ja välja, et käia ära Wilde 10. sünnipäeval.
Mõlemad on, kui nüüd jälle stampidesse langeda, paradigmat muutnud nähtused. Õigupoolest üllatusin, et Wilde alles kümme aastat tegutsenud on. See koht oli mulle vahepeal väga oluline, aga nüüd on kuidagi aktuaalsuse kaotanud, sest ma ei söö kooki enam (eriti). Siiski katsun nüüd edaspidi jälle sinna asja teha, sest uued omanikud paistsid sümpaatsed.
Pidukõne pidas Peeter Olesk. Tunduks nagu ootamatu valik, mis? Aga eks ta elus on ilmselt üldse kaunis palju ootamatut olnud, mõelgem kas või eksirännakutele valitsusmaastikul. Tänase intervjuu valguses tunduvad viimased eriti uskumatud. Küll aga tuli mulle jälle meelde PO see kehastus, mis mulle esimesel kursusel osaks sai - pobisev dotsent, kelle loengute konspektides on mul ausad ülestunnistused "Uni tuli". Muidugi olin ma ise lihtsalt liiga loll siis, aga sellest saab alati hiljem aru. Intervjuu on tegelikult hea, ma olen temaga selle koha pealt eriti nõus, et tigedust juurde tekitada poleks küll vaja, seda leiab niigi. Teisest küljest, ja seda eilse õhtu valguses, on ka meeleheitlik lõbutsemine erakordselt tüütu, vähemalt pealt vaadata.
Eile nimelt paistsid kogu selle kahe tunni vältel, mis ma inimeste keskel viibisin, silma kolm üleküpsenud graatsiat, kellest ühel oli uskumatu veltveeblihääl, millega ta üle kõigi kõnede mölises. Lisaks oli kolmikul kogu aeg vaja näidata, kui erakordselt lõbus neil ikka on. Mingil hetkel rebisid kaks neist tantsima vanema härrasmehe, kellega nad moodustasid kompositsioone, mis on kõigile tuttavad lamburistseene kajastavatest portselangruppidest. Paraku selles kehastuses oli tegu rohkem saatüri ja kahe kuivetunud nümfiga. Olin tantsupõranda poole seljaga, aga minu vastas istunud daamide nägudelt käis läbi võimas palett tundeid, kaasa arvatud need, mis on rahva seas pigem tuntud fraasidena "Miks, jumal, miks?" ja "Tule taevas appi!".
Läbinisti tüütu kõik muidugi ei olnud, diversiteet oli täitsa olemas ja teise ešeloni bravuuritaride kõrval oli harrastusantropoloogil kõvasti, mida vaadata. Üks hetk saabusid näiteks kohalikud kultuurikangelased, moodustasid sissepoole suunatud kujundi, midagi ringi ja ruudu vahepealset, jõid veini ja läksid varsti jälle ära. Expat community oli huvitavalt mitmekesine, nagu ka naisterahvad, kes nende ümber tiirlesid. (Kes neid riietab, küsis B-san, nähes tütarlast valgetes lühikestes pükstes, mille all olid mustad sukkpüksid. Sõbrannad, arvasin ma, ja ilmselt mitte head soovides.) Alati jälgin ma huviga seda, mis näoga on need, kes sellistel üritustel töötama peavad. Näiteks bänd, mis koosnes kivistunud ilmega klahvpillimängijast ja tublist väiksest laste laulustuudios koolitatud sirge ja puhta häälega lauljatarist, kes nägi natuke välja, nagu oleks ta salaja kodunt välja hiilinud, sealjuures näpates ema pärlid ja kõrge kontsaga kingad. Piire tunnetades üles diskole me enam ei läinud.
Mul on ka Kauhajoe jm ühiskondliku ärevuse kohta mõtteid olnud, aga mitte liiga selgeid veel. Väga lähedased on mu seisukohad Barbi Pilvre omadele, üldse tänasin Ekspressi lugedes taevast mõnede tarkade naiste olemasolu eest (vt ka Marju Lauristin ja Tiina Jõgeda). Ja Vello Vikerkaare vabaduses kasvanud inimese vabadus tumemeelsest tõsidusest on alati väga värskendav.
Nädala raamat on "Kaks linna", romaan, nagu romaan peab olema.