Või siis liiga lühikesed. Juhtmed, ma mõtlen. Miks pagan otsustasin ma osta justnimelt veekindla ripsmetuši? Ei ole ma ju mingi tiheda võistlusgraafikuga kujundujuja ja seoses "Baywatchi" sarja lõpetamisega ei ole ka karta, et mind Pamela Andersoni kehadublandiks kutsutaks dramaatilistesse päästestseenidesse. Novat ei tea. Võib-olla kavatsen edaspidi iga asja peale nutma hakata? Igatahes on uus kosmeetikum sellise nakkuvusega, et nahale sattunud tilgad eemalduvad ainult survepesuga, mis pole õrna ja tundliku silmaümbruse puhul just väga meeldiv.
Laupäeval käisime koduvana juuri otsimas, mis tähendas tiirutamist Põlvamaal ja eriti Räpina ümbruses. Eelmisel aastal nimelt selgus, et tal on nimekaimust lellepoeg, kelle me sel aastal ka üles otsisime kusagilt Räpina tagant. Isa tutvustas, et näe, see on minu tütar. Vanamees vaatas mind, st pilk liikus küll minuni, põrkas tagasi ka, kuid kukkus enne ajju jõudmist kusagile põskkoopasse. Isegi ei mingit mühatust. Noh, võib-olla pole taat enam inimestega suuremat harjunud. Hoovi oli ta maitsekalt kaunistanud Kazahstani-nimelise linttraktoriga ja kuna "haina ei jõvva ju niita", oli kõik lihtsalt üles küntud ja siis plaadiga siledaks aetud. Ma ei usu, et meist sõbrad saaksid, kõik oli liiga... Stephen King.
Muidu olid reisil muidugi ka leebemaid hetki, näiteks sain teada, et 15aastaselt oli isa bändi teinud ja käinud Leevi kultuurimajas esinemas. Isa oli trummar, sõber mängis bajaani ja oli olnud ka üks kidramees, aga kes, seda isa enam ei mäletanud.
Peipsi ääres rannas mängisime natuke petanki ja vaatasime, kuidas Vene poolel kihutab mööda tiibur ja kaob kusagile Saju-, Sõja- või Saabas-, ühesõnaga, tulevase Savisaare taha.
Mehikoormas olid igal pool sildid "Suvepäev", mööda uulitsat kõndisid daamid helesiniste rätikutega, aga muud aktsiooni kusagil ei näinud. Muidu paistab Mehikoorma nimele vastavalt aga väga macho paik olevat, seal on mälestusmärk, kus seisab, et ida poolt tulnud vaenlasega on peetud üheksateist sõda ja praegu käib kahekümnes. Kes ei viitsi kogu teksti läbi lugeda, võib muidugi ennast haigeks ehmatada, et mis, sõda lahti, aga tegelikult tsiteeritakse Uluotsa kõnet 1944. aastast. Valvsust ei tohi muidugi kunagi kaotada: puhketalu õuel lõugas autoraadios keegi naisterahvas, et "Ja dam.. Ja dam...", aga mida ta annab, ei saanud väga hästi aru. Võib-olla luureandmeid teisel pool järve olevale suurriigile? Selles ürituses takistas teda aga Eesti piirivalve. Kordoni aknast toodud juhtme otsas seisis keset tühja platsi valjuhääldi, kust tuli segamiseks eestikeelne laul, mille lüürika mind alguses kõvasti kummastas, aga mis hiljem osutus "Grease'ist" pärit olevaks: "Sai sinust juuksur üheks ööks".
Juuri me paraku ei leidnud, sest Naha küla, kust mu vanaisa pärit on, olevat niipalju muutunud, et isa ei osanud kusagilt küsimagi minna. Aga küla asupaik (paar kilomeetrit Peipsist) laseb vähemalt seletada mu armastust kala ja sibula vastu.

Mõnikord olen ma küll ikka pikkade juhtmetega. Aastakümneid olen ma teadnud Arne Oidi ja Heldur Karmo "Jamaika hällilaulu" legendaarseid esimesi ridu "Sa magad, chiquito, mu poeg", ja alles nüüd tuli mulle pähe, et Jamaica riigikeel on ju inglise keel, miks pagan peaks siis poega hispaania keeles kõnetama. Aga mida lokaalse koloriidi huvides siis asemele panna? "Sa magad, lilly bwoy, mi mon"? Lähemal järelemõtlemisel ei ole ka loo biit muidugi teab mis dancehall, aga see ei ole ju minu eriala, et sellepärast muretseda.

Kui mu isa kevadel 65 sai, mõtlesin, et äkki oleks tore talle mingi träna asemel hoopis mõni reis kinkida. Et ta pole ju välismaal käindki ega midagi. Aga kui juba isa tuleb, siis peaks ju ka ema kaasa võtma. Mõeldud-tehtud, Turu-Stockholm-Helsingi, kolm päeva, võimalikult palju laevasõitu, et isa rõõmustaks - 1961. aastal käsutati ta igipõlise sisemaa poisina neljaks aastaks mereväkke, mis paistab siiani olevat jäänud ta elu huvitavaimaks ajaks. Kahjuks emale laevasõit eriti ei meeldi, nagu selgus. Üldse selgus, et pole asja, milles nad suudaksid ühel meelel olla. Isegi vererõhk on erinev, ühel liiga kõrge, teisel liiga madal. Eks see kõik siis värviski mu kolmapäevaku selliseks, et pidin pärast kaks päeva "puhkamisest" taastuma. Ühtlasi sain jälgida igipõlise dilemma nature or nurture lahendust oma vanemate ja enese mudeli abil. Natuuri osas olen kangekaelsuse pärinud mõlemalt, soovimatuse karjaga ringi liikuda isalt ja mõningase kalduvuse kanaemasusele emalt. Kuidagi on aga elu jooksul minus maad võtnud mingi alalhoidlikkus, mida vanemate juures küll kusagilt paista ei olnud. Kõrgvererõhuline pani söögile sellise koguse soola, mida hüpertensiooni ühing soovitab terakaupa jagada aasta peale. Madalavererõhuline riietas end päikselise päevaga tumedatesse pikkade käistega ja õhku mitte läbilaskvatesse riietesse ning tormas vaatamata minu hoiatusele, et ega laeva pealt enne maha ei saa, kui randutud, ukse juurde järjekorda. Asjades iroonia nägemine on pigem isalt, nagu ka jõuetu äkkviha, kui näed, et mõistuse häält kuulda ei võeta. Kiirete (ja enamasti valede) järelduste tegemine emalt. Jne.
Nujah, tagasi me sealt igatahes jõudsime, mul õnnestus kolm korda isegi täitsa rahulik ja rõõmus olla (hommikul kl 8.15 Drottningholmi pargis, kus lõhnasid pärnad ja peale meie bussitäie ning vahtkonna polnud mitte kedagi näha; Stockholmis Skeppsholmeni saarel, rahvakultuurikeskuse naljakas isetehtud kohvikus (kurdi raamatukogu kõrval), kus serveeriti väga meeldivat spinati-lõhepirukat, ja Helsingi Akateemises Kirjakauppas) ja oli hetk, kus ka isa vist millegagi rahule jäi, sest muidu ei avaldanud välismaa talle erilist muljet, kõik oli kallis ja välismaalasi oli palju, lainetust polnud ja kogu aeg olid mingid saared, avamerd ei näinudki. Aga kui me lõpuks tagasiteel tuule kätte jäime ja Seacat kenasti õõtsus, seisis ta, nina vastu tuult ja päikest, ning jälgis kerge üleolekuga muiates laevalael vänderdavaid ja näost õrnalt kollaseid kaasreisijaid. Samal ajal hoidsin mina all emal käest kinni ja rääkisin, et tuleb läbi nina sisse ja läbi suu välja hingata ja et ainult nelikümmend minutit veel, siis pääseb kuivale maale. Story of my life.

Kui kellelgi on tahtmist turismitalunduses kätt proovida ja mõtleb, milline nišš veel vaba on, siis mina pakuksin varianti tingliku nimetusega "Vaikuse vallamaja". Koht, kus valdab vaikus. See oleks nagu trappistide kloostri ilmalik variant, teoreetiliselt võiks seal isegi natuke kloostriõlut pruulida, aga peamine oleks müra puudumine. Ei peaks kellegagi mingit small talk'i ajama, kui ei taha. Töötajad naerataksid, aga ei ütleks asju nagu "Head nautimist!" vms. Raadiod oleks keelatud. Telefoniga rääkimiseks oleks helikindel kapp. Loodust muidugi ei taltsuta, aga sealt ei tuleks ilmselt ka mingit stressielementi. Mul on see mõte tükk aega peas mõlkunud, täpsemalt pärast seda, kui ärkasin Võrtsjärve ääres turismitalus öösel selle peale üles, et täiesti vaikne oli ja kõrvad valutasid pingutusest mingitki häält üles leida. Täiesti harjumatu olukord esialgu, aga meeldima hakkas.
Niššidest rääkides. Eks mul oli eelmisel nädalal ka igasuguseid mõtteid laulupeo ja Savisaare ja eestluse elujõu kohta, aga kui mõtlesin, et äkki peaks need siia kirja panema, tuli mulle pähe mõte, et eh, keda see huvitab. Kõik on ju tooteliini valinud, mida arendada, enesepaljastuslike blogide esiemod jätkavad justnagu paljastamist (jah, ma võtan riided ära küll, aga all on ihukarva trikoo, sest see on ju kunst ja et pärast ei peaks pobisema, et "ma olin veel noor ja raha oli vaja ja..."), kolm vasakpoolset jagavad end nelja rühma jne. No nagu Brechtil on see remark, et kerjused kerjavad ja litsid löövad litsi. Minu orv on totakad tähelepanekud ja viha ventileerimine, kui tuleb see nii tavaline tunne, et kõik on nii lollid, aga mina olen väga tark.
Aga täna tunnistan ma ausalt, et on targemaid. Näiteks see inimene, kes Baudrillard'i "Ameerika" ära tõlkis. Sest ma oletan, et ta sai aru, millest seal räägitakse. Mina hakkasin nutma leheküljel 21 lause "Vaikivate enamuste ja fataalsete strateegiate aeronautiline misjonär kulgeb kassiliku nõtkusega ühest lennujaamast teise - täna New Hampshire'i põlevad metsad, põgus vastuhelk Uus-Inglismaa peeglis, eile pilvelõhkuja vertikaalne sarm, homme Minneapolis, mille mahedas nimes ämblikuvõrgutaoline vokaalijada, poolenisti kreeka, poolenisti tšerokee päritolu, tekitab tunde hiilgavast geomeetrilisusest liustike veerel, asustatud maailma piiril..." Läbi pisarate lugesin edasi ja osas "Realiseerunud utoopia" hakkas mul kujunema pettekujutlus, et ma vist saan aru, mida mõeldud on, aga see läks üle. Enesekaitseks, nagu loll inimene ikka, hakkasin otsima midagi naeruväärset, mille kallal ilkudes oma ego upitada. Leidsin, et väga tore on hääldada kõiki tekstis ettetulevaid ingliskeelseid sõnu (neid ikka tuleb ette) ja nimesid rämeda prantsuse aktsendiga: friiueei ja aaiueei, žimii endriiks. Ühtlasi leidsin raamatust selle põlguse juured, mida on viimasel ajal siis oma mitte istuva, vaid jooksva presidendi vastu üles näidanud Prantsuse vasakintellektuaalid. Le jogging ei ole saagi sobida väärikale võimukandjale, sest "sörkjooks on üks uus vabatahtliku orjuse vorm", "tema [tervisejooksja] silmis on metsik pilk, suust nirisev sülg teda ei peata, ärge teda kinni pidage, ta virutab teile või jätkab teie ees paigal keksimist nagu pöörane. [...] Kõik need riided, jogging suits, ebamäärased šortsid ja vabalt keha ümber liikuvad puuvillased rõivatükid, easy clothes: kõik need on öörõivad ja kõik need inimesed, kes vabaajariietes jooksevad ja kõnnivad, ei ole tegelikult ööilmast väljunud." Saite.
Aa, totakas tähelepanek ka. Rimis on tööle võetud jaapani aktsendiga sildikirjutaja, miks muidu pakutakse seal müügiks konservi "Maisitõrvikud".