Olen ikka prokrastineerimisprintsess küll, midagi pole öelda. Täna veetsin näiteks tund aega sellega, et vaatasin rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil osalenute pilte. Sattusin sinna nii, et Guardianis vahutas mingi marksist, kuidas ikka sotsialismist oli kasu ka, vaat kui hea ühistransport ja tervishoid ja haridus - näiteks rahvusvahelisel matemaatikaorganisatsiooni võistlusel said Bulgaaria ja Rumeenia nii tublid kohad. Kohe parandati teda kommentaarides, et jobu, sul on 2004. aasta andmed ja selle asja nimi on olümpiaad, mis muidugi autori usaldusväärsust märkimisväärselt ei tõsta. Aga no lugege ise järgnenud diskussiooni.
Tagasi matemaatikute juurde. Alguses vaatasin, kas tüdrukuid ka on, eriti eesotsas. No mõni ikka oli, Korea võistkonnas, mis sai riikide arvestuses kolmanda koha, näiteks oli üks. Võib-olla oli ka üks hiinlane tegelikult hiinlanna, aga samas, see võis ka siiski aadamaõun olla seal pildi peal, mitte lõua vari. Siis vaatasin, kus Eesti on. Keskel. Siis vaatasin, et näe, Mosambiigi omadest ei saanudki keegi punkte, kas nad tulid siis ikka õigele üritusele? Siis vaatasin, et Saudi Araabia tüüpidel olid kõikidel kaffiyeh'd peas ja Iraani omadel osadel juba habe kasvas, samas kui Zarathustra Brady (USA, 29 punkti, kuldmedal)nägi täiesti lapseke välja. Z-man saab ka eriauhinna eesnime eest muidugi. Siis vaatasin, kellest näoilme järgi võiks arvata, et temast saab järgmine Grigori Perelman, kellest Erki-Sven Tüür võiks jällegi ooperi kirjutada. Ja nii see aeg läks. Ärge arvake, et ma siin nöördide üle ilgun, see on minu jaoks puhas nõidus ju, mis nende peas sünnib. Ma kasutaksin väljendit "nad on selles valdkonnas minust valgusaastaid eespool", kui ma ei mäletaks valusa selgusega, et ka astronoomias olin ma täielik null. Või siis neli, nagu meil eliitkoolis seda nimetati.
Jah. Maalähedasemad, sõna otses ja kaudses mõttes, on minu huviobjektid. Poes lugesin, mida viimasel ajal siis saiade sisse pannakse. Selveri andmetel näiteks küpsetuskindlat mustikasegu ja paksendajat(kabi). Peale pannakse kinuskiglasuuri.

Kui ma rindejoone toimetajate ja tõlkijate vahel ületasin, ohkasin kergendatult: no las nüüd toimetaja sööb minu keedetud suppi. Ma ei osanud oletada, et sama on võib-olla mõelnud ka autor. Nüüd olen ennast mitu korda tabanud sellelt, et vibutan näppu algmaterjali toimetajate poole: no kas ei saanud siis autorile öelda, et "If constructive thoughts are planted and cultivated in our inner theaters, positive outcomes will result" ei kõlba ju ei sisult ega vormilt kusagile. Sisemises teatris külvatakse ja kultiveeritakse konstruktiivseid mõtteid ja "tulemuseks on positiivsed tulemused". Oijah.

Nägin nädalavahetusel kogemata ühte uudistesaadet, kus mu klassivenda tituleeriti uuskihnlaseks, ja "couldn't help wondering", nagu ütleks Carrie Bradshaw. Misasi on uuskihnlane? Kas nagu novõi russki, et laseb enamiku saarest asfalteerida ja teeb pühast allikast loodusliku mullivanni? Või on ta põhjalikult meelt muutnud ja toetub nüüd lihtsale heale jne? Kohe kujutasin ette, kuidas P. surnud hülge kujulise kultuurimaja juures teiste jorssidega õlut joob, kuni tuleb kuri naine ja viib ta mootorratta külgkorvis koju, sest võrgud on juba kolmat päeva sees vms. Ma ikka hästi ei usu. Tüüp, kes kogu keskkooliaja sportis tütarlaste viltustest pilkudest ("Ei, ta oleks muidu täitsa kena, aga...") hoolimata puškinlikku põskhabet, mängis viiulit ja bridži ning esines lausetega nagu "Üle kõige armastan ma komforti" ja "Ei, ma ütlen, see asi on täielik roheline kampsun, selline kulunud, veninud, vastik", ja nüüd siis äkki kadakased karjamaad ja meremehelaulud. Väga intrigeeriv. Äkki peaks kooli aastapäevale minema, kuuleb midagi rohkemat.

Victoria Beckham kaotas välimuse
Ausal leidjal tagastada...

Läks kuidagi nii, et ma sattusin jälle Šveitsi. Ja täitsa lõbus oli. Nägin ära Genfi, Lausanne'i, Berni, Zürichi, millest suur osa paistis olevat 2007. aasta kevadeni remondis, ja sõitsin rongiga läbi (kohati otseses mõttes)/üle Alpide. Šokolaad maitses hea, juust ka. Viimase puhul hakkasin mõtlema, et Eestis on ehk paar sorti, mis ei pea liigikaaslasi nähes kraed üles tõmbama ja teisele poole tänavat kiirustama, enamasti tuleks aga pakendile sarnaselt brändide puhul kasutatava "muu piiritusjoogi" sildiga kirjutada "muu piimatoode".
Huvitava faktina sain teada, et kuulus kellatööstus sai alguse sellest, et Jura mägede talupoegadel polnud pikkadel karmidel talvedel midagi teha, eks nad siis nikerdasid vaikselt. Kaasaegsemad talupojad olid aga oma biotoodangu toonud näha Berni liiduparlamendi ette platsile, kust me kogemata mööda jalutasime ja pillerkaari nähes lettide vahele sukeldusime. Proovisime biovorsti, biojuustu, biokartulit ja bioleiba, jõime bioveini. Veinidegusteerimisleti ääres hakkas pärast kolmandat tasuta klaasi pisut piinlik, liikusime sinna, kus sai maksta ka, aga seal polnud jälle nii häid sorte. Vein ja õlu on seal maal niikuinii odavamad optsioonid kui alkoholita joogid. Ka kohalikud muutusid järjest häälekamaks ja punapõsisemaks, igavesti lõbus läbu oli. Proovisin samasugust üritust Toompeal ette kujutada, et kui seal lööksid letid üles kõik need tüübid, kes vanadest riietest veini teevad ja seanahast snäkke, aga ei, sinna tullakse ju ikka karmide nägude ja tapeedi peale kirjutatud loosungitega "Edgar peab jätkama". Biopeol oli hoopis lahedam, mitte vähe polnud see esinenud bändi teene. Poisid, kellest mõnedki nägid välja nagu Kusturica filmi statistid, mängisid, nagu torust tuli, ja torusid oli neil palju. Plaati ei hakanud ostma, kodukalt saab prooviks mõne mp3 maha laadida niikuinii. Puhkpillimängijatest rääkides. Pühapäeva õhtul jõudsime peatuspaigaks olnud külakohta just siis, kui seal toimus kahepäevaste pidustuste lõpprongkäik, mis koosnes kahest puhkpilliorkestrist, laskevõitluse võitjatest ja valgetes kleitides tütarlastest. Ja olgu ma neetud, kui üks orkestritest ei olnud juba TÜKKi vana tuttav Jura Kaja, kõige oma sorgusvuntsilise lippuriga tükkis! Ega puudunud ka opakad kuused salvrätist tehtud lilledega. Mis tuletab mulle meelde, et Liustikuekspressiga Alpides seigeldes istusid meie vastas kaks jaapani tütarlast, kes vahetpidamata lobisesid. Kaks korda sain aru, millest jutt käib - kui kukkusid sõnad 'gorufu' (akna taga golfiväljakud) ja 'kurisumasu-tree', kui oli kõvasti kuuski näha.
Lõbusat reisi kroonis aga hoopis tagasiteel Schipholi lennujaamas juhtunu, kui meid juba bussiga lennuki juurde veeti, aga millegipärast välja ei lastud. Siis teatas bussijuht, et paraku tuleb terminali tagasi pöörduda, sest lennukis ei ole meeskonda, täpsemalt pilooti. Ameerika filmis pannakse selle peale istmele padi, et arvutimängude abil lennukijuhtimise ära õppinud seitsmeaastane näeks maandumisel välja vaadata, ning põrutatakse minema, aga meil selliseid initsiatiivikaid tegelasi polnud, niisiis ootasimegi tunnikese, kuni leiti keegi, kes viitsis Tallinna sõitma hakata. Ja Samsonite'il pole vaja mulle enam ekstra reklaami teha, pärast seda, kui pagas Tallinnas lihtsalt lausvihma kätte seisma jäeti, mõistan ma plastmassi eeliseid niigi. Tallinna bussijaamas proovisime vahelduseks Pihkva bussiga Tartusse sõita, vuntsiline bussijuht ütles, et Tartusse neil pileteid pole ette nähtud, aga 100 krooniga kahe inimese eest viskab meid ära. Back to life, back to reality.

Mäletate "Fast Show" astronauti, kes tormas igale poole sisse küsimustega "Where am I? What year is it? Who's the president?"? Eesti lehti lugedes jääb mulje, et tegu on mingite Kadrioru kontrollküsimustega.

Saatesari "Dekkariaika" vajus lõpus kuidagi ära. Aga mõtteainet sealt ikka jäi. Näiteks mille poolest erineb anglosaksi krimikirjandus põhjamaisest ja kuidas see kõik suhestub veel ameerika omaga, kas soome krimkad on põhjamaised (harakter norditšeski) või mingi täitsa oma tüvirakkudest arenenud liin. Ise otsustasin linnaraamatukogu saksakeelse dekkarivara ette võtta. Absurdseim leid on mul praegu pooleli, eriti obskuurne saksa/austria krimka "Nervöse Fische", kus inspektor Lukastik, Wittgensteini-fänn ja intsesti praktiseerija, peab lahendama mõistatuse, kuidas sai Viinis 28korruselise maja basseinist leitud laibale osaks saada surm haihammustuste tagajärjel. Sama autori eelmises teoses tegutses ühekäeline poolhiinlasest eradetektiiv ja mõrtsukas oli tapjaks treenitud eriagent (naissoost), kes ohvritest enne imetabased portreed joonistas. Uue raamatuga seoses oli mul aga täna hommikul eriti ogar ahaa-elamus. Lukastik sõidab ringi kullakarvalise Ford Mustangiga, mis oleks pidanud kunstiprojekti käigus koos kümne samasugusega õhku lastama, aga 9/11 tuli vahele ja kunst jäi ära. Kõndisin mina siis täna elukohajärgsesse raamatukokku ja tollimaja ees oli treiler kasutatud autodega, kohe esimene oli pronksikarva, aga võib-olla valgema ilmaga ka kuldne Ford Mustang. Es war mir schon ein bisschen unheimlich, muss ich sagen.
***
Koerasiltide kogusse tuleb lisada Võru tänavalt leitud "Purõja pini". Kas põhjaeestlane võiks selle maja elanikud tarbijakaitseametile üles anda, sest koera kasutusjuhend pole eesti keeles?
***
Leksikoloogialoengusse näideteks sõnadest, mille tähendus on aja jooksul muutunud: šeff, ratsionaliseerima.