Bernstein on ikka väga võluv jutuvestja. Lause sellest, kuidas igal sügisel tulid muusikakooli Odessa emad, kaasas "suurte kõrvade ja väikeste viiulitega lapsed", võttis mul liigutusest peaaegu silma märjaks. Aga no tõesti, kujutage seda ise ette. Pealegi, üks nendest lastest oli näiteks David Oistrahh.

Päeva trükiviga on Boris Bernsteini raamatust "Vana kaev" leitud lauseke "Muide, "Webster's College Dictionary" viimane väljaanne soovitab fireman asendada sõnaga firelighter". Ma itsitasin bussis nagu hüään, kui seda nägin. Kõndisin kodu poole bussipeatusest ja mörisesin vaikselt "I'm a firelighter, twisted firelighter".

Uah, mis Vene viisa maksab! Sisuliselt kahe ööpäeva eest võeti 700 krooni. Ja ma olin täitsa unustanud sellise asja, et peab pilt kaasas olema ja ankeet tuleb täita. Vaat siis, kuidas raudse eesriide tagused hoiakud minetanud olen.
***
Kuna ma ilukirjandusest julgen ette võtta ainult õhemaid ja mitte liiga palju vaimset pingutust nõudvaid teoseid, laenutasin raamatukogust sellise olukorraga kongeniaalse romaani nagu "Hell" (Yasutaka Tsutsui, kirjade järgi ulme), kus ühe inimese põrgu näiteks on elada läbi kuuma päeva, tohtides juua ainult sooja õlut. Seda sooviksingi neile, kes võtsid hoiatamata vee ära kl 8.30 tööpäeva hommikul. Kui välisukseni jõudsin, oli ukse peal silt "Täna pole vett", aga miks ma peaks seda sinna pärast ärkamist kohe kontrollima minema?. Mul ei olnud tilkagi vedelikku varuks kusagil. Juuksed kleepisin lakiga ühtlaseks kamakaks ja R-Kioskist ostetud nätsupaki sõin bussisõidu jooksul ära, aga ikka jube tunne on pesemata rahva sekka minna. Töö juures ei võtnud printer toru just siis, kui järeltöö tegija jalalt jalale hüples, et kiire on. Ja päev pole ju veel läbi!
Või on? Peahoone hoovis süttisid laternad ja kell on alles 16.22. Tere talv.

Tõlkekriitika sektsioon jälle. Võtsin 2000. aasta Puhhi-tõlke ette, mille autoritruudust ilmumise puhul nii kiideti, ja leidsin ühelt leheküljelt kaks sõna, mida pole iial varem näinud: (mitte ainsamat) jusugi ja mitte ainsamat pulikatki. Originaalis on ühes kohas "not at all" ja teises "not a stick". Saareste sõnaraamatu register ütleb, et pulikas kuulub artikli 'puutükk' juurde ja jusu võib olla 'jäänus', 'tükk' või 'väike', väike murdesõnastik ütleb, et jusu on kübe ja pulika(s)pulk, kirdeeesti rannikumurde alal. Kas see on kaval trikk, et lapsi sõnaraamatute juurde meelitada? Ülejäänud mugandustesse võib nii ja naa suhtuda, mesilinnukesed on ju nunnu leid, kuigi originaalis on lihtsalt mesilased, aga ma ise seda teed pigem ei läheks.

Oh, Põhjamaade Detroit!
Paeklindi serva mööda jookseb Vana-Narva maantee, sinu kaheksas miil.
Äh, ma ei viitsi rohkem luuletada, aga eile öösel lugesin juba üleskutseid korraldada järjekordne white flight, nii et paralleelid tulevad ju ikka ilmsed: tööstuse ekstensiivse arendamisega kaasnenud teise kultuuritaustaga elanike arvu kasv, kelle riigikorra muutumine, tööst ilmajäämine ja ka muidu nii-öelda näo kaotamine on viinud olukorda, kus ennast ise on hakatud põhiliselt "teisena" identifitseerimagi, sellest oma isiksuse tuuma kujundama. Aga siis tuleb keegi ja ütleb: ma tean, mida te tunnete, mind ka valitsev kapitalistide klikk kiusab. - Oi kui tore, valin kindlasti Teid ja esmasündinud pojale panen Teie auks nimeks Edsav. (Vt ka Vladlen, Vilen ja Satnav)
Ma ei ole mingi Valve Kirsipuu küll, aga isegi mina saan aru, et reisisaatja ikka otseselt lisaväärtust justnagu ei loo, küll aga peab kusagilt tulema raha, et talle maksta. Millalgi peaks see selgeks saama ka Klandorfi juhitud hood'i kirkamatele kriitidele ja mis siis saab?
Kõhedaks võtsid aga tegelikult ikka see kodutu poisikese jultunud silmavaatega nõunik, kes isakest läbi fotograafide parve juhtis, ja Kadri Simson. Ei oskagi öelda, miks.

Oh taevas, ja juba saatis dekanaadi juhataja igaks juhuks veel akadeemiku kirja teaduskonna listi ka. Üha enam meeldiks mulle mõte, kui lihtsalt valimistel annavad inimesed oma nime üles ja kohad loositakse välja ja mitte kusagil mitte kunagi mitte keegi ei tohi sõnagi enne öelda ega kirjutada.

Pean ilmselt alustama hommikuse konjakijoomisega. Ainult see, et saapaluku kinnitõmbamiseks püksisääre üles kerisin, säästis mind klassikalisest eilse-päeva-sukkpüksid-lohisevad-järel situatsioonist. Zombisuse vastu ei paista ka kofeiin aitavat. Külm dušš? Kadakaokstega vihtlemine?
Spämmirubriigist: Anto Raukas saatis meili, kus tahab minu kui "Lp. Kolleegi" arvamust, kes peaks olema Tartu linnapea. Noh, eks meil, teadlastel, ole ju moodsas ühiskonnas tõesti kaalukas sõna öelda.
Lugesin kaks proua Müllerova esseed läbi kogumikust "Hunger und Seide", mis oli paraku ainus, mis temast ülikooli raamatukogu avariiulile oli jäänud. Ühes oli ta mõned sõnad igaks juhuks SUURTE TÄHTEDEGA kirjutanud, nii et Viivi Luik tuli kohe meelde. Võimalik, et tegu ongi andelaadilt sarnaste kirjanikega. See ei ole nüüd üleskutse VL kohe võimalike Nobeli kandidaatide nimekirja lisada, aga samas, miks mitte.

Nagu ütleb James May, "Permission to say cock", mis eesti versioonis kõlas vist "Lubage öelda vänt"? Ehk siis sõna otseses mõttes: kaevul on ju vänt, kui on selline ketiga kaev? Ja see, mille ümber kett keritakse, on võll? Kaevupraktika käigus eluaastatel 6-15 ei olnud ma just eneserefleksioonialdis ega kirjeldanud endale oma tegevust detailselt, nii ma ei teagi, mis juppidest kaev õigupoolest koosneb. Vat siis, missugune üllatus kõrges eas. Pean minema etnograafialeksikonist vaatama.

Paneme nüüd kaks ja kaks kokku: kui jumal lõi inimese oma näo järgi ja esimene teadaolev inimene oli see mitokondri-Eeva Aafrikast (ma vaatasin Ylest seda maailma asustamise sarja), siis peaks filmides jumalat mängima mitte Morgan Freeman, vaid ütleme, Whoopi Goldberg. Või Oprah (kes juba suurele hulgale inimestele ei olegi enam inimene, vaid midagi enamat).

Hmm. Päeva uudissõna on ikka kahtlemata kensaan - lilleseadevahend.

Mis juhtub inimesega, kes kõnnib hommikul mööda tänavat ja lööb suhteliselt nähtavalt Händeli kroonimishümnidele takti kaasa? Talle tuleb vastu Tarmo Leinatamm, kes vaatab nähtavat väääga skeptilise pilguga. Võib-olla ma kutsusin ta vehkimisega esile? Peab veel proovima.

Nobeli kirjandusauhinna võitja Herta Mülleri ehk eesti kommentaatorite versioonis proua Müllerova teoseid on ülikooli raamatukogus täitsa mitu tükki leida. Kui aega vabamalt tuleb, proovin kindlasti lugeda. Natuke ühekülgse briti-ameerika orientatsiooni pärast on isegi natuke piinlik kuidagi.

Saatus lähetab ikka teraseid lapsi mu teele. Kohanimelise täiendiga maadeldes olin peagu veendunud, et suudan rahvus(sic!)köökide suure tähega kirjutamise reegli maha müüa, et vaadake, enamasti on ju ikka mingi piirkonnaga seotud see lugu, aga siis küsis selgete silmadega poiss tagareast: "Kuidas siis juudi köök kirjutada?" Ehhee, hakkas publik kihisema. "Iisraeli köök peaks olema," leidis keegi. Pobisesin, et öelgu lihtsalt koššer. Aga tõsiselt. Rooma riigi Juuda provintsi järgi suure tähega Juuda köök? Ohsajuudas küll.

Reedel oli kõik nii normaalne, et tundus juba ebanormaalne. Töö edenes. Päike paistis. Iideekaardi pildi peal on silmade all küll sellised kotid, mida lennujaamas käsipagasisse jätta ei lubata, aga las olla. Ja ongi nii, et ootan kusagilt nüüd mingit pauku, sest ei saa ju olla, et nii muretult läheb kõik.
Ühe komandeeringuga on institutsioonidevahelisi imelikkusi - korraldaja ei saa mind kui teise asutuse töötajat komandeerida, tööandja ei saa mu pileteid ja päevaraha kinni maksta, sest pole ju tema rida. Oeh.
Lugemisaega on väga napiks jäänud, sellegipoolest sain ühele poole ühe naljaka, kurva ja kurja raamatuga, "Me Cheeta". Järjekorras on see Michael Chaboni raamat, eelmine oli mõneti raskesti läbitav, kuid siiski nautimisväärne.