Ma olen siin igasuguseid raamatuid lugenud, mõtisklenud mingi kokkuvõtva teksti peale, mida tõlke kvaliteedi kohta õppevahendiks kokku panna, aga mõtted on veel liiga udused, ja telekast 11,5 osa "Kingdomit" ära vaadanud. Üsna kummaline oli iga päev kl 17.08 teleka ette asuda. Rohkem küll ei viitsiks. Miks ma seda vaatasin? Stephen Fry oli peaosas. Millalgi oli lehes arutlus, kumb ikka Fry ja Laurie dünaamilisest duost nüüd kuulsam on. Tore puänt sellele on Fry ülestunnistus, et viimane asi, mille ta illegaalselt alla laadis, oli "House'i" viimane osa.
***
Tulin linna, Raekoja kellamäng lõppes ja Pirolt kostis röögatus: "Lible, lase veel üks lugu! Lase reinlenderit!"
***
Lõpuks publikumäng. Kui vana auto kohta öeldakse vana pann, mida siis vana panni kohta öelda?

Raamatutel peaksid ikka hoiatussildid olema, et praak. Barbara Vine'i "Minotaurus" on.
Amazon laseb ka originaalteose esimestel lehekülgedel ringi vaadata. Võrrelgem.
"We are thin on the ground, we women cartoonists,it's still thought of as a man's job, and there are even fewer of my sort who aren't English and never went to art school."
Me seisame hapral pinnal, meie, naiskarikaturistid, seda peetakse endiselt meestetööks ning veel vähem on minusuguseid nende seas, kes pole inglased ega ole kunagi käinud kunstikoolis.

"Over the close-on thirty years that I have been contributing a couple of cartoons to each issue of a weekly news magazine I have drawn Harold Wilson and ...
Rohkem kui kolmkümmend aastat, mille jooksul olen joonistanud paar karikatuuri igale nädala uudisteajakirjale, olen joonistanud Harold Wilsonit

Natuke maad edasi:

"Get a job in London, get a room. Everyone in London, he wrote, lives in a bedsitter. I did the next best thing and got a job in Essex, near the main line from Liverpool Street to Norwich".
Sa saad töö Londonis, sa saad toa. Londonis, kirjutas ta, kasutavad kõik põetajaid. Ma sain hakkama paremuselt järgmise asjaga ja leidsin töö Essexis, Liverpool Streetilt Norwichi viiva peatee ääres."

Järgmine lehekülg: "I never heard the name for what's wrong with John" said Isabel. "It rather puzzles me - but there, I expect Mrs Cosway knows what she's talking about.
"Ma olen kuulnud selle asja nime, mis Johnil viga on," ütles Isabel. "Minus tekitab see küll hämmeldust... aga ma arvan, et proua Cosway teab, millest ta räägib.
..but she is rather a difficult woman - ta on pigem keeruline naine

Originaal sai otsa, aga lause "Ühegi pereliikme foto polnud omavahel sarnane" annab märku, kuidas asi edasi läheb. Vana hea Rootsi linn Gothenburg ja lihtsalt tõlkimata jäetud Upper Fifth, hõbedalihv hõbedapuhastusvahendi asemel, inimene, kes vaatab viskipudelit ja ütleb "Haruldased linnased" jne. Hõbedalihv, for dog's sake. Shoe polish on siis kingalihv või? Komavead, kokku-lahkukirjutamisvead peale selle. Nagu öeldud, praak.

Mul on nüüd vist puhkus. Või kes seda moodsas maailmas nüüd täpselt öelda oskaks, aga puhkuseraha laekumise sms tuli, järelikult on.
Moodsa maailma kohta vt ka minu teise igipõlise lemmiku PJ O'Rourke'i väikest, aga tabavat lugu "What If Writing Were Like TV?".

Konkreetne tüüp olen ikka. Käisin maal ja kahe tunniga korjasin kaks pange maasikaid ja sain koeralt hammustada. Tehtud!

Otsustasin pärast laulupeoalase irisemise peale vihastamist jälle Eesti lehtede lugemisest loobuda. Ja vanad lemmikud ei lase pettuda, AA Gill:

I’ve often thought that Europe is an allegory for the ages of man. You’re born Italian. They’re relentlessly infantile and mother-obsessed. In childhood, we’re English: chronically shy, tongue-tied, cliquey, and only happy kicking balls, pulling the legs off things, or sending someone to Coventry. Teenagers are French: pretentiously philosophical, embarrassingly vain, ridiculously romantic and insincere. Then, in middle age, we become either Swiss or Irish. Old age is German: ponderous, pompous and pedantic. Then finally we regress into being Belgian, with no idea who we are at all.

Hmm. Ei teadnud endas enne masohhisti jooni olevat. Eilne päev (st laupäev) siiski pakuks nagu väikse vihje: laulupeole andsin 15 tundi ööpäevast, neist suur osa jalul. Pärast päevapikkust jorutamist ja vihma käes vaatamist, kuidas publik minema voolab, kinnistus minus veendumus, et alla andma nüüd küll ei hakata, ja nii ma seisingi ladiseva vihma käes laval ja üritasin poolpimedas nooti vaadata ja dirigendi "mees komistab ja hakkab kukkuma" vehkimislaadist aru saada. Sünge, aga samas äge. Vanade väsinud palverändurite koor kõlas ilmselt veenvamalt kui iial enne. Lugesin muidugi lolli peaga pärast kommentaare teemal "Kas repertuaar oli ikka liiga raske?" ja läbiv mõte oli, et siukest kunstivärki ja "jumala poole ulgumist" pole ikka vaja, pidu peab raffalik olema. Mina näiteks olen ka rahvas ja mulle just siuke kunstivärk sobib. Iseasi, et ei peaks lapsi kaheks lauluks kohale peksma ja kõiki rongkäiguga enne sodiks väsitama. Korraldusse oleks uut ... hingamist vaja, märksõna, mis mul proove ja rongkäiku ja lavalepääsemist oodates meeles mõlkus, oli "seisev revolutsioon", aga mõte, et ikka keerulisemaid tükka ka ette võetaks, on minu meelest küll väga broo.
Eelmisel laulupeol otsustasin, et massilisemate etteastete ajal jätan laval kahe nr 39 kinga jagu ruumi kellelegi, kes seda rohkem igatseb. Mul on ärevushäirete ajast mitu foobiat jäänud, üks on see, et kellelgi minu lähedal hakkab halb ja abi ei ole võtta (ausalt, ma ei sõitnud näiteks linnaliinibussiga tükk aega, kui seal liiga palju inimesi oli ja mõni neist väga põdur välja nägi), ehk mõistate siis, miks ma täispakitud laululava võimaluse korral väldin. Eile võtsin ennast niipalju kokku, et avamise aja sain vastu pandud, kinnitades endale, et eeh, minu ümber on valikkooride sopranid, nii-öelda kaardivägi, ehk siis ka tugevama tervisega ja jõulisemad daamid. Pealegi olin nii kõrgel, et õhuauk laulukaares oli peaaegu käega katsuda. Toime tulin!
Teine päev oli telekast ka päris ilus vaadata. Kui Molvaania tunnuslause oli "Moodsast hambaravist puutumata maa", siis Eesti kohta seda enam öelda ei saa, inimesed naeratasid julgelt ja säravalt. Juba kas või sellepärast ongi laulupidu vaja.

Bad hair day? Kui meie juuksurid Teie probleemi ei lahenda, siis nüüd geelküüntest kübar ainult materjali hinnaga! Pole inimest, pole probleemi!