Hmm. Ei teadnud endas enne masohhisti jooni olevat. Eilne päev (st laupäev) siiski pakuks nagu väikse vihje: laulupeole andsin 15 tundi ööpäevast, neist suur osa jalul. Pärast päevapikkust jorutamist ja vihma käes vaatamist, kuidas publik minema voolab, kinnistus minus veendumus, et alla andma nüüd küll ei hakata, ja nii ma seisingi ladiseva vihma käes laval ja üritasin poolpimedas nooti vaadata ja dirigendi "mees komistab ja hakkab kukkuma" vehkimislaadist aru saada. Sünge, aga samas äge. Vanade väsinud palverändurite koor kõlas ilmselt veenvamalt kui iial enne. Lugesin muidugi lolli peaga pärast kommentaare teemal "Kas repertuaar oli ikka liiga raske?" ja läbiv mõte oli, et siukest kunstivärki ja "jumala poole ulgumist" pole ikka vaja, pidu peab raffalik olema. Mina näiteks olen ka rahvas ja mulle just siuke kunstivärk sobib. Iseasi, et ei peaks lapsi kaheks lauluks kohale peksma ja kõiki rongkäiguga enne sodiks väsitama. Korraldusse oleks uut ... hingamist vaja, märksõna, mis mul proove ja rongkäiku ja lavalepääsemist oodates meeles mõlkus, oli "seisev revolutsioon", aga mõte, et ikka keerulisemaid tükka ka ette võetaks, on minu meelest küll väga broo.
Eelmisel laulupeol otsustasin, et massilisemate etteastete ajal jätan laval kahe nr 39 kinga jagu ruumi kellelegi, kes seda rohkem igatseb. Mul on ärevushäirete ajast mitu foobiat jäänud, üks on see, et kellelgi minu lähedal hakkab halb ja abi ei ole võtta (ausalt, ma ei sõitnud näiteks linnaliinibussiga tükk aega, kui seal liiga palju inimesi oli ja mõni neist väga põdur välja nägi), ehk mõistate siis, miks ma täispakitud laululava võimaluse korral väldin. Eile võtsin ennast niipalju kokku, et avamise aja sain vastu pandud, kinnitades endale, et eeh, minu ümber on valikkooride sopranid, nii-öelda kaardivägi, ehk siis ka tugevama tervisega ja jõulisemad daamid. Pealegi olin nii kõrgel, et õhuauk laulukaares oli peaaegu käega katsuda. Toime tulin!
Teine päev oli telekast ka päris ilus vaadata. Kui Molvaania tunnuslause oli "Moodsast hambaravist puutumata maa", siis Eesti kohta seda enam öelda ei saa, inimesed naeratasid julgelt ja säravalt. Juba kas või sellepärast ongi laulupidu vaja.