Trikster sai siis europarlamenti, ja palju õnne talle, viieks aastaks jälle kindel leib majas ja Belgia õlu pealekauba. Ma mõtlesin selle 10% eestlaste otsuse valgel õige kaua, miks see mind pisut häirib. Protest, jah, olgu. Europarlamendi valimised pole ju ka teab mis maailmarevolutsioonilise tähtsusega üritus, mängigem siis pealegi. Aga vaadake palun ka, mis on triksteri ülesanne - luua kaos, millest midagi uut kujuneks. Siin jään ma kahtlema. Massid löödi liikvele, aga mis edasi saab? Gerald Durrell kirjeldas oma venda Larryt kui tüüpi, kes kõik ärevusse ajas ja siis vagura kassipojana kerra tõmbas ja ilmsüütul ilmel loodud segadust nautis. Sama siin ju.
Ja veel. Kampaania võis ju tõesti 40 000 krooni maksta, aga sotsiaalne kapital, mille ta häältena otsustas just praegu välja võtta (cashed in, oleks ameeriklased öelnud), oli absoluutselt teises mastaabis. Võtame näiteks nende telesaadete tootmiskulud, kus ta on populaarsust kogunud. Võtame ka nimemaagia ja pereliinid ja tõesti, puhta meelelahutusväärtuse, mida olen kunagi kogenud, kui sattusin k-erakonna korraldatud üritusele Toompeal, kus IT taas mikrofoni kaaperdada üritas ja esineja seljataga nägusid tegi. Ma arvan, et vaatamata sellele, et IT vana nemesis ka Brüsselisse tüürib, hakkab tal seal lihtsalt paduigav.
Ma hindan seda üritust pigem täitsa õnnestunud kunstiprojektiks. Veneetsiasse tuleks IT saata, mitte Brüsselisse.