Raske on praegu mind ümbritsevat õhustikku 21. sajandisse paigutada, kui nüüd just kommunikatsioonivahendeid mitte arvestada. Mitmekeelne vestlus kultuursetel teemadel alakorruse laua ümber, üleval püüdliku lapse kobamisi meelde tuletatud klaveripalad, akna taga valge öö ja toomkiriku tõrvatud tornid. Kui siin inimesed luuletajaks kätte ei lähe, kus siis veel?