Täna on kokkusattumiste päev. Kui pöörasin Vallikraavi tänavast üles, pööras klubi taha valge bändibuss Jäära liikmetega. Kuni nad sealt välja valgusid, jõudsin järeldusele, et imelik oleks mööda minna, ja läksin ütlesin tere, aga rangelt ainult Teedule, kes meil kunagi kooris laulis, staarid jätsin rahule. Praegu kaalun, kas lasta keskeakriisil käik sisse lükata või mitte.
Tuesday, May 19, 2009
Previous Posts
- Sisetunne ütles, et mine vii õige raamatukokku "Fe...
- Eurovisioonist jäi meelde, et 1) midagi ei jäänud ...
- Keda amatöörpsühhoanalüüs ei huvita või koguni vih...
- Originaal Viinivorstid? Ei, ma ikka arvan, et need...
- Aeg ja ajakirjandus on jälle selline, et tuleb roh...
- Lugesin läbi Charlotte Roche'i "Feuchtgebiete" - o...
- Kell on neli pl ja ma pole mitte ühtki kolleegi tä...
- Ahsoo jah, mul on nüüd uus raamat kasutuid, aga lõ...
- Ma ei jäänud eile tükk aega magama, kuni taipasin,...
- Kui ma ütlen, et käisin ka eile elava legendiga ko...
Subscribe to
Posts [Atom]
13 Comments:
Saime nüüd oma rühmatöö valmis. On vist kõige lihtsam kui te meilite mulle oma meiliaadressi, siis saadan - moonike@ut.ee
Moon
hmm? kryptikko?
Minäkö?
Rühmatöö asjus vt kusagil allpool kommentaare.
Keskeakriisi asjus... 17 aastat tagasi tiirlesin Jääääre orbiidil, õnneks mitte päris gruupina, vaid rohkem sellise abilisena, aitasin nt Jaanil inglise keele hääldusega võidelda. Bygones, nagu ütles Richard "Ally McBealis", aga mingi sutsakas ikka käib läbi, kui tagasi mõelda.
Råuhmatöö idee on tore, tudengid tunduvad sellised usinad olevat, nagu isegi... eee... 13 aastat tagasi. aga keskeakriis on mind saatnud kohe sellest ajast saati, kui murdeiga ametlikult löppes. Kriisist kriisi, nagu me siinmaal optimistlikult ütleme :)
OOta, kas see Teet, kes oli bioloog ja siis ära kadus? See Teet, kes oma näo kusagil segi kukkus? Või ma ajan midagi sassi.
Häh, keskeakriis. Mul on jälle ajus isheemilised lesioonid.
Ikka seesama. Jabur oli see, et ta tuli mulle täna hommikul kl 9 jälle vastu, bussijaama juures.
Uh, mis on lesioonid (ma pole ammu dr House'i vaadanud)?
Milles keskeakriis väljendub? Et tahaks r129 Mercedest osta või?
Inimesel ei saa olla nii üherealine maailmavaade, armas arvamusliiderdaja! Mida peaksin mina, autojuhiloata armetuke, mingi mersuga peale hakkama? Tõsi, kunagi meil üks oli, tumesinine ja suur nagu laev (sellest ka tema hüüdnimi SS Kriegsmarine), aga kui selgus, et seda liigutavad elemendid on keegi tati ja teibiga kokku kleepinud, loobusime autopidamisest igaveseks, või vähemalt kuni saabub imeline tulevik, kus auto ise sõidab ja ennast ka ise parandab.
PS Clarksoni raamat on mul laua peal praegu, kõvad kaaned ja puha. Tõsi, ma juba leidsin ühe komavea.
Kuulsin seda rõõmustavat uudist ka kodanik Printsilt. Meid valdas õhin :D Mis autondusse puutub, siis pole ka minul ikka veel lube ning seda enam käsitleksin ma seda Mercedest vaid esteetilisest küljest. Aga minu küsimusele sa ei vastanud!
Näh, nagu ikka väljendub kriis sellises tundes, et vana moodi edasi ei taha, aga uut moodi ei oska või ei tea osata. Vaevalt ma nüüd sugu vahetan või kloostrisse lähen, aga mingit rahustavat elementi oleks vist vaja. Äkki peaks kilpkonna võtma?
Rahustav-rammestav element on raske maatöö! (Võibolla on asi kevades ning lihtsalt tuleb kergelt nipernaadilik hetk, et tahaks rändama minna või mingit muud aktsiooni saada?)
ma arvan ka, et kilpkonn ei aita. Väga ebasotsiaalne tegelane. Tõmbab pea kilbi alla või teeb 'khhhh'. Liigutab masendavalt aeglaselt (kuni silma peal hoiad). Isegi silitada teda ei saa. Maatöö on kindlasti parem :) Kui maad pole, võib kepikõnnile pühenduda. Näeb tobe välja, a lihastele ja meeleolule on hea ka neil, kes joosta ei viitsi.
Mõni uus hobi äkki?
Sest inimene vajab vaheldust.
PS. täiesti hämmastav mu blogikonto on alles kuigi mul pole enam õrna aimugi kuidas sinna sisse logida...
Tõenäoselt kestab see konto kauem kui minu maine eksistents...
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home