Ma ei jäänud eile tükk aega magama, kuni taipasin, mis mind häirib. Ma olin vihane. Ma olin vihane Kristina Normani ja ta kaaslaste peale. Pidin endalt küsima, miks. Ja selgus, et olingi vihane sellepärast, et olin vihane, st et olin mulle täiesti kõrvalistel isikutel lasknud end ärritada. Sellepärast, et see minu ja kogu avalikkuse reaktsioon oligi ette nähtud, kuulus projekti; et mind kui avalikkuse osa, EV-s elunevat isikut, käsitleti kui selle projekti materjali, kui savi põhimõtteliselt. Objektistati, ütleme siis nii. Ja paraku täiesti arusaamatutel ja ebaveenvatel kaalutlustel. Torgiti haava, mida ma ei usu, et ülearu torkida tuleks, valus niigi. Tänane õigustus ei aidanud paraku. Palju väiteid, mis põhimõtteliselt annaks aruteluainet küll, sakraalsuse tekitamine võidupüha ümber, tähendused, mälu jne jne. Aga no kurat, jutt laadis "See on projekt, tulge pärast Veneetsiasse vaatama, mis sest sai" on ausalt öeldes lihtsalt kas loll või ülbe. Praeguse aktsiooni tulemus on ju see, et dialoogi ja lepituse asemel kinnistati uljalt stereotüüpe ("purkisittujad", "maksumaksja raha", "Kremli käsilased", "tiblad jäävad tibladeks", "eestlased on kitsarinnalised, neile anna ainult monumente" jne). Kui dialoog on üksteise peale karjumine, siis jah, on dialoog. Lepitust ei näe ma kusagil.
Ma ei julge isegi küsida, kas see ikka on üldse mingi eriline kunst, kui seda peab teksti(kogumiku) abil seletama. Ja ma lükkan otsustavalt tagasi kõik väited, et "Aga vaata, on küll õige ja vajalik kunst, sest paneb mõtlema". Ei pane. Paneb tundma ja jätab tunnetega lihtsalt ise toime tulema või siis mitte. Esimene reaktsioon oli ju internetis näha. Mõtlemine, ja kaunis jõuetu sealjuures, tuleb hiljem, kui üldse.
Ma ei salli inimestega mängimist. Praegusel juhul ei näe ma paraku ka ühtki eesmärki, mis abinõu pühitseks.