Kui ma ütlen, et käisin ka eile elava legendiga kohtumas, siis arvavad paljud kindlasti, et oli suurem viinavõtmine. Peenemad inimesed muidugi teavad, et Umberto Eco pidas loengu. Väga terav taat ikka. Üsna terav oli ka kellegi arvamus, mis kusagilt silma jäi, et hea perenaisena ei lase ta midagi raisku minna ja kasutab võimalikult palju teadasaadust oma romaanides ära. No väga hea ju. Iga kell eelistan sellist inimlikumat teadmiste jagamist kui (üha rohkem olen veendunud, et mõttetut) targapanemist nagu see neetud palma.ru traktaat, kus täitsa võimalik, et on mitu suurepärast ideed, aga neid ei jõua lihtsalt selle sõnamassi seest välja kraapida. Aga võib-olla olen ma lihtsalt alla käinud. Ma ju kuulan juba eesti hiphoppi ka. Esimene mõte pärast TT ee... salmialbumi läbikuulamist oli "Oh issand, Kanye Westi teevad, varsti ootame siis ka vokoodriga ilulaule ja duette Maarja-Liisi ja Lennaga". Aga pikapeale on nagu isegi meeldima hakanud. On natuke sotsiaal- ja keskkonnapornot, aga no mis siis. Valge mehe koorem, kus sa pääsed. Sellepoolest on õpetlik kontsentraat sellest, mis mingi demograafilise rühma jaoks on ümbritsevast külge jäänud. Põlvkonna häälekandjad ja südametunnistus jne. Heh, kujutasin juba ette, kuidas R. Kõrvits kirjutab kunagi H. Kõrvitsast ja ühisest lapsepõlvest žurnalisti tundliku sulega hõrgu meenutusraamatu. Mul oleks pealkiri juba pakkuda: "Leopoldi lapsed".