Keda amatöörpsühhoanalüüs ei huvita või koguni vihastab, ärge siis palun edasi lugege. Päris kindlasti ärge kommenteerige palun, ma üritan teemat enda jaoks lõpetada.
Õige kurb on näha, kuidas tehnoloogia laseb isiklikel probleemidel avalikku ruumi tungida ja seal võimenduda. Kuni eilseni lugesin nende kahe isehakanud triksteri tekste üsna regulaarselt(tunnistan, see huvi tundub mulle endalegi nüüd natuke haiglane), sest ma ikka üritasin mõista, misasi see on. Kaks tüüpi joonistuvad välja, väike poiss, kes peab kiuslikku mässu autoritaarse isa vastu (majandusajakirjanikuna uurides ja torkides, "lihtsa valijana" kõige formaalsematele võimukandjatele kõigi teadaolevate negatiivsete joonte projitseerimine) ja otsib head isa, teisel pool väike tüdruk, kes mantrast "Isa ütles, et ma olen ilus ja tark" on edasi arendanud hoiaku "Ma olen kõige ilusam ja kõige targem; teised naised on kadedad, sest nad on lollid ja/või koledad; kõik mehed ihaldavad mind, kes seda ei tee, on peded või impotendid". Need mustrid jäävad igiliikurina seda narratiivi üleval hoidma ja selles saavad positiivse rolli ainult need meelega valitud marginaalsed tegelased, kelle narratiivides on peavoolu ettekujutusega elust veel vähem kokkupuutepunkte. Kui see oleks film, jätaksin selle vaatamata, aga nagu öeldud, on see avaliku ruumi osa. Pean selle ukse siis ilmselt lihtsalt kinni panema, aga mage tunne on endiselt, ega nad ju kusagile sellega kao ja silmade kinnipigistamine on täpselt sama lapselik käitumine.