Oleks mult keegi eelmise reede-laupäeva paiku head nimepaari kaksikute jaoks küsinud, ma oleks mõtlemata vastanud Hälin ja Raev. Nüüd on nagu natuke leebem olek.
Eks ma ise kaldusin rohkem hälina poole. Võtkem järjekorras.

Teisipäeval ei pääsenud bussis paraku põgenema meelevigase tuttava eest, kes rääkis, et mustlased panevad talle suhkrusse narkootikume. Lisaks tahtis ta minuga tööle kaasa tulla. Õnneks sain talle tõtt rääkida, et ma sõidan kohe ära naabermaakonna pealinna, sest seal on seminar.

Õnn oli üürike. Autos oli küte sees, ma ei julgenud kõvemini hingatagi, rääkimisest rääkimata, sest kohe võttis higiseks. Autoomanikul oli jope seljas ja kõvasti kinni, aga ega Viljandisse ei ole ju pikk maa, kannatab ära. Natuke häiris ka see, et ta rääkides žestikuleeris ja auto kasutas kohe juhust, et uute huvitavate kraavide (teeparandusraha paistab olevat) poole tüürida.

Seminari ruumis oli kliimaseade ja wifi. Nii ma ellu jäingi. Kahe aasta tagusel üritusel endast väljunud vanainimene kordas end. Sedapuhku oli tal aga kindlameelsem vastane ja väljajookse ei toimunud. Keeleinspektsiooni pealik oli natuke nõutu, et suurema entusiastliku vastuvõtuta jäi tema tees "Eesti keelt tuleb kaitsta eestlaste endi eest". Püüdsin viisakusest tema jutu ajal sotsiaalmeediast eemale hoida, aga kui kõlas lause "Orkutitest ja Facebookidest ja veel jubedamatest asjadest", millest küll tema ja ta lapsed midagi ei tea jumala abiga, oli mul paraku võimatu seda Facebook'is tsiteerimata jätta. Ta igatahes lubas seal nendes jubedates kohtades just sellist keelt kasutada, nagu igaüks tahab. Kui aga Jürgen L oma blogi jätkuvalt reformierakonna leheküljelt linkida laseb, võib keeleseaduse "eelnõu eelnõu" ideoloogiast lähtudes talle ebatsensuursuste eest trahvi tegema hakata. Põgenesin Viljandist õhtuse bussiga, kuigi oleks võinud ka siseturismi edendada ja hotellis ööbida.

Kolmapäeval olid kaitsmised, kus ma sain teada, mida viimasel ajal siis keeleteaduseks peetakse. Sedapuhku võttis üsna nukraks see, et vana tõde "Ütle, kes on su juhendaja, ja ma ütlen, mis hinde sa saad" kehtis jälle. Õhtupoolik möödus poolitusvigu otsides.

Neljapäev oli muidu nitšekas kuni hetkeni, kui selgus, et meil on laulupeo eelkontserdi puhuks valede sõnadega noot paljundatud. See jääb igavesti lahendamata, kust selline käkk, aga sümptomaatiline on, et neid ikka juhtub viimasel ajal. Ma küll väga hästi ei saa aru, miks pidi keegi laskma Heldur Karmol üldse Martin Lipu teksti üle kirjutada - kas tõesti Reet Linnal polnud aega?

Õhtul lugesin Panto-raamatut ja otsisin üles vanad klassipildid. Oh jeesus. Viiendas klassis oli minu puhul ikka fifty-sixty, kas tütarlapsest sirgub naine või midagi muud. Lastemuusikakooli solfedžoklassi pildi peal olen pikem ja laiaõlgsem kui Mati Turi. (Õnneks enam mitte.) Siis aga hakkas rasvkude vajalikesse kohtadesse kogunema ja mõnikord paistis, et olen isegi üritanud tukka koolutada või midagi.

Neljapäeva öösel vestlesin indigolapsega msn-is muusikast ja astusin ansambli Pentagram loomingu austajate ridadesse. Mul ikka aeg-ajalt veab, kohtun maitsekate noorukitega, kes mu muusikalist silmaringi avardavad. E-musicust laadisin samal neljapäeva öösel näiteks alla Cocteau Twinsi, keda mulle omal ajal Groningenis tutvustas Alo A, sealjuures lõpuks sain teada ka selle loo lõpu, mis omal ajal kasseti lõppemise tõttu paraku puudus.

Reede oli kontserdi läbimäng, saime ka lõpuks kava teada. Nooh, olid vanad head hitid ikka välja otsitud, nagu "Mõõkade tagumine" ja "Põhjarannik" ja "Rukkirääk" ja "Kodumaine viis". Aga ei kurda, Vanemuise orkester kõlab ilusti.
Kontsert ise oli higisevõitu üritus, aga mu emale meeldis. Väljas oli umbne, taevas oli tume ja ma kõndisin kõigi oma pampudega koju, jorisedes nii palju "Black Hole Sun'i", kui sõnu jätkus. Vihma hakkas sadama, aga mul oli adrekas üleval, ei teinud vihmavarjugi lahti.

Kodus võtsin ette Kärt Hellerma "Sinise missa". Lugesin läbi. Mingi hetk olin üsna kuri, ses mõttes, et energia halamise peale kulutamise asemel võiks selle ju ometi kusagile mujale suunata. Siis hakkas tekstis väike pööre tulema, kerge eneseiroonia isegi. Mul oli KH-st seni selline mulje, et see poos "Mind ei võeta romaanikirjanikuna tõsiselt, sest ma olen ju naine" on natuke ühe Lenny Henry tegelase moodi kinnisidee (see tüüp, kes kandideerib kordeballetti ja enam-vähem ammeks, aga kui ei võeta, teatab: "I get it. It is because I is black."). Raamatu lõpuks mõtlesin aga, et tjah, utreerib küll, aga on, mida utreerida. Eesti ja eestlaste kriitika, kurjad kirjeldused kirjanduslikest vanameestest, kellest üks tema teose kohta halvasti ütleb ainult selleks, et saaks oma kõduhõngulise suu tema kõrva ligi seada ... õel, aga võimalik. Ma olen autobiograafilise elemendi liiga läbipaistva kasutamise puhul üldiselt kriitiline, eriti kui ego tagant suurt midagi muud ei paistagi ja see ego juhtumisi närvidele käib, aga selles raamatus hakkas ka midagi muud läbi kõlama. Mulle jäi aga endiselt natuke arusaamatuks see suur tung kirjutada, iga hinna eest ise kirjanik olla.

Aga nagu minuga ikka juhtub, kirjandusliku ja muusikalise üledoosi puhul emotsioneerin jubedalt üle. Kirjanikuks olemise soovi juurest jõudsin üldse soovide ja võimaluste/võimete balansi juurde, ja äkki tundus nii valusalt selge, et mu enese muusikalised ambitsioonid on täpselt sama hull näide. Ses mõttes, et nii nagu ma tahaks, ma ei suuda, ja nii nagu suudan, paraku enam ei taha. Aga see on minu isiklik mure, minu Salieri-kompleks. Õnneks on Mozarteid ka. Täna on Mezzos näiteks kl 21.30 Beethoveni klaverisonaadid Daniel Barenboimi esituses ja pärast dokfilm DB meistriklassist. Väike lohutus.