Kahest memuaaride kirjutamise põhiskeemist, "Vaata raevus tagasi" ja "Inimkond jätab naerdes minevikuga hüvasti", on mu klassivend Erik Panto-raamatu tegemisel õnneks teist eelistanud. Selleks ajaks, kui Tartu 7. keskkoolis kõvasti rokkima hakati, olin mina juba erikooli eriklassi läinud, et "paremat haridust saada". Nii ma lugesingi täna päris teadusliku huviga, misasja need tüübid siis õigupoolest seal ajasid. Einoh, väga diipi asja ilmselt, aga seda kirjeldatakse siiski õnneks kerge irooniaga "pretensioonide alusetusest" aru saades. Erikus on vist päris palju sellist head lastetuba, mis ei lase kellegi kohta midagi üdini kurja öelda. Niipalju, kui mäletan, oli ta siis, kui ta meie klassi jõudis, üldse hea laps, meie seevastu (väheste eranditega) agressiivsed enamasti Karlova proled. Kuna ta isa oskas prantsuse keeles kõrgemat matemaatikat õpetada, tuuritasid nad järjekindlalt Mustal Mandril ja selle ümber, nii saabuski Erik meile vist viiendasse klassi ja vist Alzeeriast. Kui järgmisel aastal alustati ka inglise keele õpetust, hääldas ta seda igatahes ähmase prantsuse aktsendiga. Erikul ja tema pinginaabril Albertil olid ka meie kooli esimesed siilisoengud ja neid käidi vahetunnil vaatamas ja mõnitamas. Kitarrist Andres käis samuti meie klassis ja oli eriti paha poiss. Tema erilise muusikaandega ei viitsinud või ei osanud keegi tegelda või kas sellest keegi niiväga teadlikki oli. Neljandas klassis tegi klassijuhataja sellise triki, et laskis kõigil oma nime paberi ülaotsa kirjutada ja siis teised kirjutasid, mis nad sinust arvavad. Andres kirjutas mulle "minu musi" ja ma kaebasin õpetajale ära. (Keegi kirjutas ka "Nendega, kes halvemini õpivad, tal ei kõlbagi läbi käia". Häh, mitte õppimises pole küsimus, lihtsalt te olete kõik ju lollimad kui mina, leidsin ma tollal solvunult.)
Erikut nägin viimati 2004. aasta laulupeol, kus ta teatas, et nii suur soov oli peole tulla, et tegi asutuses oma koori. Erik on niisiis metoodiline tegutseja, nagu ka lugedes selgus.
On üks asi, mis mind muidu selle rõõmsa jutu juures siiski nukraks tegi. Selles raamatus on mu klassivend Riho, kes esines ajaleheveergudel viimati loetelus "Eesti läbi aegade ohvriterohkemad liiklusõnnetused", ja muusikakoolikaaslane Jaanus, kes oli viimati lehes pildil allkirjaga "Puiestee tänavalt leitud tundmatu, vägivalla tundemärkidega mehe surnukeha". Erik tõi nad kriminaalkroonikast jälle natukeseks tavaliste inimeste sekka tagasi. Aga elavate kirjast on nad endiselt kustutatud.