Jaanipäeva 2. püha käes, aga ikka pidin töö juurde lohisema, sest Elioni võrguühendust ei oska enam millegi tsensuurse abil kirjeldada, ÕIS tuleb aga täita hinnetega, mis tähendab ebameeldivat kohustust kenadele inimestele mitte liiga rõõmustavaid teateid saata.
Neli päeva kestnud harrastusantropoloogide seltsi väljasõiduistungi kohta jõudsime B-saniga järeldusele, et väikestes kogustes on maaelu täitsa talutav, aga meist on mõlemast parandamatud (maailma mastaabis väike)linnainimesed saanud. Tsiteerime B-sani: "Ei kujuta ette ikka, et istudki seal päevade kaupa oma konnatiigi ääres." Konni oli tiigis kõvasti, ka muust loodusest ei olnud puudust. Ärge nüüd võtke seda kui solvangut, lihtsalt igaühele oma. Ja me ei jõudnud sellisele järeldusele kohe, vaid pärast tõsiseid (enese)vaatlusi.
PS Võime mõlemad kinnitada noore teadlase Ekspressis avaldatud järeldusi, et Laua viin on tulnud selleks, et jääda, ja kõik purki ja väikestesse pudelitesse pandud lögad lihtsalt ei huvita tõsist napsimeest - lõunaeestilise joomisrituaali prototüüp paistab olevat tops viina ja tops mahla, kummastki lonksuke, ad nauseam. (See nüüd polnud enesevaatluse põhjal tehtud järeldus.)
Neli päeva kestnud harrastusantropoloogide seltsi väljasõiduistungi kohta jõudsime B-saniga järeldusele, et väikestes kogustes on maaelu täitsa talutav, aga meist on mõlemast parandamatud (maailma mastaabis väike)linnainimesed saanud. Tsiteerime B-sani: "Ei kujuta ette ikka, et istudki seal päevade kaupa oma konnatiigi ääres." Konni oli tiigis kõvasti, ka muust loodusest ei olnud puudust. Ärge nüüd võtke seda kui solvangut, lihtsalt igaühele oma. Ja me ei jõudnud sellisele järeldusele kohe, vaid pärast tõsiseid (enese)vaatlusi.
PS Võime mõlemad kinnitada noore teadlase Ekspressis avaldatud järeldusi, et Laua viin on tulnud selleks, et jääda, ja kõik purki ja väikestesse pudelitesse pandud lögad lihtsalt ei huvita tõsist napsimeest - lõunaeestilise joomisrituaali prototüüp paistab olevat tops viina ja tops mahla, kummastki lonksuke, ad nauseam. (See nüüd polnud enesevaatluse põhjal tehtud järeldus.)
8 Comments:
Ometi kasutab keegi fraasi "ad nauseam" ka bukvaalses tähenduses.
eks maaelu ole ka mitut moodi.
A topsi viinaga seoses paneks kirja ühe kummalise mälestuse Tartu vanast maaliinide bussijaamast, kus kord istusin ja naaberpingil üpris ehtne prügikoll viinapudeli välja võtnud oli. Vat ei mäleta, kas oli veel vene aeg (tõenäolisemalt) või enam mitte. Siis koukis kuskilt tühja jogurtitopsi, nühkis särgisabaga üle (mitte just esimest nädalat ja vast ehk isegi kuud seljas) ja pilk langes kõrvalpingile. Kus mina üksi. Ja ilmeka žestiga topsi viipas: Tahad ka? Ma raputasin pead, tema viina välja valas ja ära jõi. Ise siis. Aga kui mõtlema hakkad - see tal ju kõige väärtuslikum omandus oligi, ja ta oleks suvalise tüübiga (mina siis) viimast lonksu jaganud.
Kuidagi armas.
Tea, kas ise oleks valmis olnud nt viimast šokolaadi jagama?
Nõukogude aeg see olla ei saanud: jogurt jõudis tartusse alles koos vabadusega.
:) - ma ise mõtlesin topse üleüldse, vat ei mäleta enam, kas vene ajal midagi nii pakiti, et tops pärast tarvitada kõlbas? Just tops, mitte karp. Ja milla see oli, kui viinasuutäis topsikusse villiti, korralikult kinni ja puha.
Kohupiimakreemi- ja merevaigutopsid olid, aga need olid rohkem laiad kui kõrged, võis maha loksuda ☺
(Kinnitussõna on catinali)
kohupiimakreemide hulgast mäletavad eriti keskealised vast ehk Kooriühingu ballil (üks esimesi ilmselt) pakutud kohupiimakreemi "Lumikangeke", kohupiimast ja puhtast piiritusest ilmselt, sest kange oli küll. See pidi ilmselt suure keeluseaduse aegu olema (Gorbatšovi?).
Ja topsist ei mäleta midagi :)
(kinnitus 'cocysit'. Meid mõnitatakse).
Tipi meeskoori legendaarne ball! Jah, ma ühel käisin kunagi, jessas, 1986? Aga ma olin tollal ikka selline seinaääri mööda hiilija, et ilmselt pagesin sealt üsna ruttu. Aga Lumivalgeke on meeles, jajah.
eeemm... vat aega on ikka tõesti kõvasti merre vooland. Aga nagu oli Kooriühingu ball siiski, kuigi tipi-mehed põhitegijad. Mu meelest oli Mustpeade majas, ja kas mitte just seekord ei pakutud keldris ka uusi kamakepikesi (maisikepikeste idee põhjal) keefiri vms rüüpega, ja siis hakkasid kõik asjad tasapisi otsa saama, nii et mõnd aega serveerisid ülistiilsed kelnerid (valged rätid käsivarrel ja puha) tikrimorssi (valati kannust ja siis kougiti elegantselt sealtsamast lusikaga tikreid juurde) ja siis lihtsalt kraanivett. Kui tikrid ka otsas olid. Endise väärikuse ja stiiliga.
Ega lõbu sest ei vähenenud, nii et võibolla tõesti ei ole konkreetne jook meeleolu mõttes üldse oluline :)
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home