Postimees, oh Postimees. Kõrvuti pealkirjad: Kadunud paidelanna leiti Paide tehisjärvest/Keskkonnaamet hakkab väljastama uusi kalastamisõigusi.

Kardan, et nii seda just ei olnud plaanitud, aga kas noore mr Myagi rokkimise või rahvakunstiansambli uskumatute fantaasiakondoomi meenutavad kostüümide tõttu võib paljudele juubelietendusest meelde jääda just see meloodia.

No tere hommikust. Uue tööga jõudsin kolmandale leheküljele, kui juba on kahtlused. Peategelane ütleb sellise lause: Even if I ruin my Propulsatil pen trying to trache him. Kas a) Propulsatil on pastakate kaubamärk, b) ei ole, hoopis mingi patenteeritud mehhanism, c) tegu pole üldse mingi pastakaga, vaid sellise püstolsüstlaga. Meditsiinikontekst laseks oletada viimast, aga ainsad vastused päringule Propulsatil viitavad sellele raamatule tagasi. NB! Jälgige ka M. Pärna NYTimes'is töötava sugulashinge tegutsemist: "The gun is a real piece of [expletive]."

Käisin Van Rompuy kodulehekülge vaatamas, põhiliselt selleks, et näha, kas see Van on kogu aeg suure tähega (no mis parata, mul on sellised maalähedased mured). A) ta on jesuiitide koolis käinud, b) kirjutab haikusid. Näiteks sellise ELi järgmiste eesistujariikide ühisalgatuse kohta, millest praegu on küll põhiliselt teada ainult logo:
kolm lainet veereb
üheskoos sadamasse
trio on kodus

Pagan, ma leidsin selle uudise nüüd üles, kus purjus sloveen hammustas koertenäituse võitjat, ja olen väga pettunud, sest ta ei hammustanud koera, nagu ma lootsin ja akadeemilise ajakirjandusmisiganesseltsi velmamise puhul oleks kohane olnud ("Uudis pole mitte see, kui inimene" jne). Ei usalda enam ajakirjanikke, ei usalda.

Lugesin "Superfreakonomics'i" läbi, kokkusattumustest ei ole puudu - ka seal kirjeldatakse turu ülemise detsiili vajadused ära tabanud prostituudi edulugu, vrd Belle de Jour, kelle puhul ei saa kasutada tavalist õlakehitust, et "noh, vahet ju pole, mis osa ta endast müüb, nagu ta muidu igapäevatööl otsiks vähiravi või midagi". Aga S-freakonomicsi võin nüüd järgmisele lugejale anda, kui Tartus keegi huvitatud on, küsige.

Isegi kui laululahinguid vältida, saab popmuusika meie akadeemilise kollektiivi kätte. Suurtel juubelipidustustel on meile esitada antud vat sihuke teos + üks Miljutini hitte, õnneks mitte "Taiga, taiga", mida oleks ehk rahvusülikooli juubeliga pisut raske seostada. NB! Klassikaraadio pakub Miljutini loomingu kohta kuulata tervet saadet, mida ma nüüd kuulama asungi.

Olen nii loll, et kahju kohe.
Ma ei oska komandeeringuaruannet täita.

Mul oli töövari, sa heldene aeg küll.

Sarjast "Kui tõenäoline see nüüd olla saab?!"
Reedel sõitsin Riiast Moskvasse samas lennukis rahvusvahelise õiguse spetsialisti Lauri M-ga.
Laupäeva õhtul poole üheteistkümne paiku nägin teda Teatralnõi prospektil.
Pühapäeval istus ta lennukis minu taga, kui väljuma hakkasime, ei saanud jätta ütlemata, et nägin teda eelmisel õhtul. Vestlesime viisakalt.
Eile läksin Tartu bussijaama cargosse paki järele ja seal hr M jälle oligi. Hiilisin eemale, sest see oleks juba liiga veider olnud. Õnneks on ta vist lühinägelik.

Pärispiltidele lisaks püüdsin M tänavatel ka helipilte. Näiteks möödus minust kaks nooremat naisterahvast, ühel käes floristi koostatud lillekimp, ja teine neist alustas lauset "Nastojaštšaja mõsl korana" - ehk siis koraani tegelik mõte oli jututeemaks. Aasia silmavaatega inimesi oli üldse palju, näiteks kogu meie hotelli restorani saalipersonal oli selline lühike ja jumekas. Šeremetjevos lennukilt rongile minnes jäid silma sildid, kus lisaks vene, inglise ja saksa keelele (Durchgang nicht) keelati läbipääs veel kahes keeles ("kiriš munkin emas" ja "duromadan munkin nest"), mis jäid seni saladuseks, kuni ma koju jõudnult guugeldasin ja need paljastusid usbeki ja tadžiki keelena. Igasugumasi huvitavaid nägusid oli muidugi kõvasti, nagu oleks endiselt tegu saja rahva liiduga, mis muidugi Vene Föderatsiooni kohta võib täitsa öeldagi ehk.
VF-st rääkides. Tretjakovi galeriisse saavad õige riigi inimesed poole väiksema raha eest, aga aitab ka aktsenditu vene keel. Shibboleth elunormiks! Piletiostu ajal soovitas meid saatnud džentelmen meil suu kinni hoida, et end mitte välismaalasena identifitseerida.
Kui jalgpallivõiduõhtul (14. nov) Tšistõje Prudõst läbi jalutasin (no mul oli kinnisidee seda kohta külastada, pärast sellega kohtumist loendamatutes suure-väikse algustähe harjutustes), hoidsin juba ise madalat profiili, et keegi jumala eest otsa ei kukuks või midagi ei küsiks ja selguks, et oh, vaindlane. Muidu hirmu ei olnud, eks ma olen väike ohutu vanainimene kah, kes minuga ikka tüli norida tahab.
Vanainimestest rääkides. Eesti keele päeva põhipubliku moodustasid 1950ndatel Moskvasse õppima läinud intelligendid. Pärimuse korjajad peaksid peale lendama nagu mesilaspere, sest seal on ikka tõenäoliselt köidete kaupa huvitavat materjali. Külaliste jaoks olid ooperipiletid võetud ja valida lasti ainult selle vahel, kas pühapäeval minna Puškini muuseumi või Tretjakovi galeriisse. Ma ei ole üldse ooperi-inimene ja tahtsin pigem sümfooniakontserdile minna, aga kuna öeldi, et tegu on Rossini loomingust koosneva kontserdilaadse etendusega, siis käisin ära ja ei kahetse. Esiteks olid meil suurepärased kohad kuuendas reas ja teiseks olin ma unustanud, kui palju tahtmatut koomikat ikka ooperilaulust ja -lauljatest leiab. Ja vaadata, milline on uuem ettekujutus ooperimajast, oli ka õpetlik. Põhimõtteliselt valdas saali ümber sisekujundus tüübist "Oligarhi unistus", saal oli tagasihoidlikum, kui välja arvata lava kohal hiilgav püha Jüri ja lohe. Kava on esinejatel ilmselt viimse žesti ja silmapilgutuseni täiesti pähe kulunud, aga sellegipoolest õnnestus tšellorühmal ühes kohas sekundis sisse astuda, mille peale dirigent tükk aega pead vangutas ja korduskatsel neile eraldi auftakti lõi. Muidu on orkester hea, koor aga väga hea. Mõned solistid paistsid silma pigem Judaškini ja Zaitsevi loodud tualettide kui vokaali veenva kandmise poolest. Muidu igati seksisümbolina mõjunud bass rikkus mulje ära sellega, et a) istus oma frakisabade peale, b) kandis püksitaskus suitsupakki, ilmselt ka välgumihklit ja muud träni. Teine bass ei suutnud loobuda punasest niidikest, mis oli soengusse punutud, kabala-käepaelast ja veel hulgast randmepaeltest. Tõsisemat laulmist kuulis sellelt daamilt, kuigi ma ei tea, mida võiks tähendada "The singer has a voice of exceptional compass". Oli elamus, kuigi mitte võibolla niivõrd muusikaline.
Ooperiga samas aias oli veel kaks teatrit, liuväli, ilutuvide puur, armastajate ausammas raadiojaamalt Hõbedane Vihm ja identiteedikriisis toitlustusettevõte "Tšaihona No 1 -lounge-cafe". Lähedal oli vaatamisväärsustest veel legendaarne Petrovka 38 ja Võssotski mälestusmärk.
Eks ma vaatan, mis veel pinnale tõuseb, siis panen kirja. Märkmik on mul täis igasugust prahti, aga see ei moodusta erilist narratiivi.

The New Oxford American Dictionary has named "unfriend" - which means deleting a 'friend' on a social networking site such as Facebook - as its 2009 Word of the Year.
Ma ei oskaks seda eesti keeles ühe sõnaga väljendadagi. To friend sb võiks olla sõbrunema kellegagi, ÕS ütleb, et see on (vähehaaval)sõbraks saama, kuigi fesaris käib see pigem äkilisemalt. Sõpruma ja lahtisõpruma?

Ei, Läti on ilus linn. Aga ma olen ikka väga nördinud sellest, et airbaltic otsustas seda mulle öösel kl 1st peale bussiaknast näidata, selmet lennukiga üle tuhiseda. Jah, Tartu on kl 3.45 ka väga hurmav vaatepilt ja kindlasti teeb minust parema inimese see, et ma ei sõimanud airbalticu töötajaid, aga edaspidi tuleb ilmselt seda võimalustki vältida, et nendega kontakti satun.
Moskva oli äge.

Ühest Euroopa Komisjoni teatisest jäi mulle silma, et limapeade püük on Portugali lipu all sõitvadel laevadel selleks aastaks keelatud, sest kvoot on täis püütud, ja mul tuli kohe pähe stseen, kuidas limapead tulevad tööpäeva lõpul pettunult koju tagasi, et daah, igipõline tegevusala käest võetud, mis siis teha nüüd, ja siis keegi ütleb, et noh, aga Atlandi ookean otsib superstaari ju ometi, ja siis ohkab keegi teine, et olge normaalsed, mis staari saab olevusest, kelle nimi on limapea, või siis filmid, seal on ju alati mingid kirjud kehkenpüksid või ägedate hammastega löömamehed, aga meie oleme 30-70 sentimeetrit pikad ja üsna kahvatud, ja kas keegi tõesti hakkab ostma lapsele karvast mängukala nimega Limapea Leopold vms, aga siis tegin ma igaks juhuks ka ühe päringu muukeelsete nimede otsinguks, ja palun väga, limapea on inglise keeles Splendid alfonsino, mis on juba täitsa korralik tsirkuseartisti või gigolo alias, ja teise päringu peale tuli vastus, et Splendid alfonsino ongi juba kõrvalosa täitja Nintendo mängus "Endless Ocean Game". Which was nice.

Õnn hakkas nagu pöörduma.
Olgugi et internet lubas 19. liini bussi peatumist kl 8.20 Kalevipoja peatuses, ei lubanud peatuse bussiplaanid seda mitte. Ei lubanud 19. liini bussi ülepea mitte. Aga 8.09 väljuma pidanud 35. liini buss jäi hiljaks ja ma jõudsin Estoniasse õigeks ajaks. Okei, isadepäevakontsert on supastaari otsingutega võrreldes muidugi nišiasi, aga ma arvan, et tegime nii hästi kui oskasime. Minu isale-emale meeldis vähemalt. Tasapisi hakkan ka leppima oma Brüsseli-fiaskoga, aga meeleolu on endiselt selline pilves. Võib kerget vihma ka tulla. Tegelikult isegi peaks, lööb ehk pilgu klaarimaks.

Lennuk jäi hiljaks.
Taksosid polnud ja kui tuli, siis Tallinna kõige kallim ilmselt.
Juba Brüsseli lennujaamas logeledes undas mul peas Tom Waitsi "Innocent when you dream". Nüüd on see helin pea matnud mind, ja meeleolu on sama helge kui Edgar Savisaare nägemus jõuludest. Ma tahtsin kuidagi kasulik olla, mitte inimestel kaks päeva jalus aeleda. Aga noh, kes käskis mul galeerile ronida, st see ülesanne vastu võtta. Kuidas seda nüüd viisakalt töö tellijale serveerida?

Kas mu nimi oli valvelauda teatatud? Kas see inimene, kes pidi mulle 8.30 fuajeesse vastu tulema, tuli?
Jätkuvalt võõras sellel elupeol.
Pildialbumisse.
Maja teise korruse kõrge akna peal seisev paažisoenguga tüdruk üksisilmi pimedusse vahtimas.
Küllalt tõrjuva aiaga ümbritsetud maja ees punase ringiga valge liiklusmärgi sisse joonistatud silmad ja nina.
Kunstimuuseumi ülemise korruse aknale projitseeritud helesinine taevas pilvedega (Magritte'i näitus)

Miks mul fotokat ei ole? Ja kui oleks, miks ma pildistada ei oska?
Praegu hotelli akna all platsil žongleerivad inimesed tõrvikutega.
Päeval nägin ühe toidukoha juures puuris küülikut sildiga "Minu nimi on Lola ja ma pole süüa".
Veel nägin akent kirjaga "Le jardin perdu", mis nägi tõesti väga...kadunud ja mahajäetud välja, selline vana lastetoamööbel, mille peal istunud sametpükstes ja pikajuukselised lapsed on ammu surnud ja maha maetud.
No mis kasu selliste asjade kirjapanemisest on palun?

Ei pidanud lõpuks ikka pingele vastu ja ostsin 24 tundi internetiühendust. Ma olen ikka nii lollakalt käitunud üldse siin B-linnas, et tahaks ausalt öeldes ruttu koju tagasi. Ja ma pole ennast veel kohalike eestlaste ees lolliks teinudki, mis on ju ometi selle ürituse pealisülesanne!
Algas kõik nii ilusti, Ülenurmel oli küll värava asemel sinine plekist kuut, printerist pärit sildiga "GATE", aga mis siis, lennuk lendas, mind lasti peale ja kiideti turvakontrolli eeskujuliku läbimise eest, aga noh, oli ju ka Stanstedi karastus.
Maandumise eel tegime kauni kaare üle Daugava suudme ja kohe tuli meelde Raimonds Paulsi "Rahulikult Daugava voolab läbi sünnimaa". Ja needus küll, rohkem sõnu ei mäletagi. Kusagil oli midagi veel pühalikust laulmisest ja saatuse trotsimisest (sisesta omadussõna) viisi abil.
Riia lennujaamas kuulsin selle aasta parimat teenindusdialoogi: (klient näpuga toidukaardile näidates) What's the difference between this and that? - This we have and this we don't.
Kuna olin kodust hulganisti santiimipuru leidnud, poetasin peotäie kasti, millega koguti raha uue rahvusraamatukogu jaoks. Mingid jobud olid ka pardakaarte annetanud.
Riiast peale hakkas aga kõik allamäge minema. Minu taga istus tädi, kes vaatamata ühele funkavale käele (teine oli seotud, nii et turvavöödki ei saanud ise kinni) oli väga tõhus tooliraputaja. Ma oletan, et iga kord, kui ta asendit vahetas, haaras ta minu seljatoest kinni ja laskis selle siis mõne aja pärast ootamatult lahti. Ma hoidsin poolteist tundi silmi kinni, aga ei mäleta, et oleks maganud. Võibolla sellepärast ei mäleta, et magasin, aga mulle endale tundub, nagu ikka ei oleks. Aga tädi ise oli vankumatu ja teatas kõigile, kes kuulda tahtsid, et Brjussel naš s solnõškoi vstretšajet.
Igatahes olin maandumise ajaks kaotanud suure hulga ajurakke, sest kella tagasi keerates ei lükanud ma selle nuppu sisse tagasi. Olin tükk aega veendunud, et kell on pool kaks. Kuni rongipileti ostsin ja seal peal oli 13.58 ja ma sain aru, et mu kell lihtsalt seisab. Šoki tõttu ei lugenud tagasi antud raha kassa juures üle ja pärast selgus, et sain 3 euroga tünga.
Okei, hotelli leidsin, sisse regasin, aga unustasin kilekaaned kogu oma paberimajandusega letile. Aru sain sellest pärast nelja-pooletunnist jalutuskäiku (raamatupoe nr 1 leidsin juhuslikult, kust sain teise oma aadressi, mille otsimine võttis ootamatult palju aega), kui jälle tuppa jõudsin ja vaadata otsustasin, kus siis homme põhiüritus toimuma hakkab. Mida polnud, oli peen Google mapsi itineraire, mille enese kiusamiseks prantsuse keeles välja trükkisin. Gauche on vasakule, eks? (Oijah, praegu vaatasin, esimene lause ütleb, et kõigepealt tuleb suund võtta kagusse. Merci, Google!) Tagasi retseptsiooni, kus oli nii lühike inimene, et ma arvasin, et ta istub. Kuni ta teise laua tagant mu pabereid võtma läks ja ikka niisama pikk/lühike oli.
Kui unustatud hambapastale asendajat ostmas käisin, võtsin ka topsi jogurtit. Ei tea, millega ma seda manustama hakkan palun? Mul pole ju isegi kammi, millega lapsest peast pakist jäätist sõin, vaid juuksehari.
Ma ei oska hotellitoas telekat käima panna. (Aga võibolla on puldil patareid tühjad.)
Ostsin Larssoni triloogia kolmanda osa (jube suur, kuigi pehme köide), aga ei julge seda lugema hakata, sest kardan, et ei jää ärevusest magama pärast.
Ma ise arvan, et tegu on kudumisest võõrutamise nähtudega, aga võibolla ikka lihtsalt jäängi lollimaks.
Janiiedasi.
Homme hakkan igaks juhuks väga vara minema. Itineraire ütleb küll, et 27 minutit võiks kuluda, aga nad ei tunne mind. Ma ei tunne ausalt öeldes ise ka väga hästi.

Kas saab olla midagi jubedamat kui paaniflöödil esitatud "Kuionmeriülgeall"?
Saab!
"Sellest saab meie suvi" samas esituses. Võtke see mu peast nüüd jälle ära palun.

Nägin eile lõpuks ära "Die Hard 4" ja olin väga pettunud, et varem nii meeleolukalt kõrvalosas esinenud valge maika oli casting'u tegijatel seekord kahe silma vahele jäänud. Aga muidu oli imetoredalt üle vindi keeratud märul ikka. See, mis kurja autode abil korda saadeti, ennustab transformerite frantsiisile pikka iga, inimesed on need, kelle võib filmidest optimeerida.
Autodest rääkides. Ülikooli tänaval sooritasid parasjagu kaks õppeautot boksi parkimise harjutust, olles tänavaservaga enam-vähem sama nurga all. Tõeline parallel parking, kui nii võib öelda.
Ülikooli tänaval tegi suitsu pikajuukseline noormees, kelle kirjeldamiseks tõenäoliselt kasutataks väljendit metsjeesus (tal on ka võrdlemisi pühapildilik näokuju). Samas, metsjeesuse olemasolu eeldaks nagu, et on ka teisi võimalusi: linnajeesus, kõrbejeesus jne. Ei tea, ei tea.
Sarjast "Neid nalju ei tee me enam kunagi (sest on oht ennast väga kordama hakata)": süntaksiuurija kaksikud Des (poiss) ja Mata (tüdruk).
Põhimõtteliselt olen ma kerges paanikas, sest Brüsseli-komandeering läheneb ja mul on hirmus hirm, et mul pole tõlkijatele midagi tarka öelda.