Lugesin "Superfreakonomics'i" läbi, kokkusattumustest ei ole puudu - ka seal kirjeldatakse turu ülemise detsiili vajadused ära tabanud prostituudi edulugu, vrd Belle de Jour, kelle puhul ei saa kasutada tavalist õlakehitust, et "noh, vahet ju pole, mis osa ta endast müüb, nagu ta muidu igapäevatööl otsiks vähiravi või midagi". Aga S-freakonomicsi võin nüüd järgmisele lugejale anda, kui Tartus keegi huvitatud on, küsige.

4 Comments:
ma loeks kyll
Kuhu ma ta poetada saaksin? (Praegu on töö juures peahoones.)
New Yorkeri arvustaja Elizabeth Kolbert nimetab seda raamatut peenetundeliselt "hobusesitaks": http://www.newyorker.com/arts/critics/books/2009/11/16/091116crbo_books_kolbert. Paul Krugman on oma blogis kade, et niisugune kõnepruuk on lubatav New Yorkeris, aga mitte NYT-s: http://krugman.blogs.nytimes.com/2009/11/10/elizabeth-kolbert-cant-say-that-can-she/
Ise autorid muidugi selle hobusesõnniku võrdluse kaela tõmbasid oma raamatu esimese peatükiga. Lugesin natuke debatti Krugmani repliigi kommentaarides ja tundub, et kõige muuga võib inimesi lõbustada, aga kliimamuutus on püha, sellest tuleb rääkida murekurruga silmade vahel. Mul ei saa selle teema kohta mingit informeeritud arvamust olla, pealegi, liiga keeruliste süsteemide ja komplitseeritud vastasmõju korral hakkan ma tavaliselt kassipoegade pilte vaatama, sest see on mulle arusaadav.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home