Pärispiltidele lisaks püüdsin M tänavatel ka helipilte. Näiteks möödus minust kaks nooremat naisterahvast, ühel käes floristi koostatud lillekimp, ja teine neist alustas lauset "Nastojaštšaja mõsl korana" - ehk siis koraani tegelik mõte oli jututeemaks. Aasia silmavaatega inimesi oli üldse palju, näiteks kogu meie hotelli restorani saalipersonal oli selline lühike ja jumekas. Šeremetjevos lennukilt rongile minnes jäid silma sildid, kus lisaks vene, inglise ja saksa keelele (Durchgang nicht) keelati läbipääs veel kahes keeles ("kiriš munkin emas" ja "duromadan munkin nest"), mis jäid seni saladuseks, kuni ma koju jõudnult guugeldasin ja need paljastusid usbeki ja tadžiki keelena. Igasugumasi huvitavaid nägusid oli muidugi kõvasti, nagu oleks endiselt tegu saja rahva liiduga, mis muidugi Vene Föderatsiooni kohta võib täitsa öeldagi ehk.
VF-st rääkides. Tretjakovi galeriisse saavad õige riigi inimesed poole väiksema raha eest, aga aitab ka aktsenditu vene keel. Shibboleth elunormiks! Piletiostu ajal soovitas meid saatnud džentelmen meil suu kinni hoida, et end mitte välismaalasena identifitseerida.
Kui jalgpallivõiduõhtul (14. nov) Tšistõje Prudõst läbi jalutasin (no mul oli kinnisidee seda kohta külastada, pärast sellega kohtumist loendamatutes suure-väikse algustähe harjutustes), hoidsin juba ise madalat profiili, et keegi jumala eest otsa ei kukuks või midagi ei küsiks ja selguks, et oh, vaindlane. Muidu hirmu ei olnud, eks ma olen väike ohutu vanainimene kah, kes minuga ikka tüli norida tahab.
Vanainimestest rääkides. Eesti keele päeva põhipubliku moodustasid 1950ndatel Moskvasse õppima läinud intelligendid. Pärimuse korjajad peaksid peale lendama nagu mesilaspere, sest seal on ikka tõenäoliselt köidete kaupa huvitavat materjali. Külaliste jaoks olid ooperipiletid võetud ja valida lasti ainult selle vahel, kas pühapäeval minna Puškini muuseumi või Tretjakovi galeriisse. Ma ei ole üldse ooperi-inimene ja tahtsin pigem sümfooniakontserdile minna, aga kuna öeldi, et tegu on Rossini loomingust koosneva kontserdilaadse etendusega, siis käisin ära ja ei kahetse. Esiteks olid meil suurepärased kohad kuuendas reas ja teiseks olin ma unustanud, kui palju tahtmatut koomikat ikka ooperilaulust ja -lauljatest leiab. Ja vaadata, milline on uuem ettekujutus ooperimajast, oli ka õpetlik. Põhimõtteliselt valdas saali ümber sisekujundus tüübist "Oligarhi unistus", saal oli tagasihoidlikum, kui välja arvata lava kohal hiilgav püha Jüri ja lohe. Kava on esinejatel ilmselt viimse žesti ja silmapilgutuseni täiesti pähe kulunud, aga sellegipoolest õnnestus tšellorühmal ühes kohas sekundis sisse astuda, mille peale dirigent tükk aega pead vangutas ja korduskatsel neile eraldi auftakti lõi. Muidu on orkester hea, koor aga väga hea. Mõned solistid paistsid silma pigem Judaškini ja Zaitsevi loodud tualettide kui vokaali veenva kandmise poolest. Muidu igati seksisümbolina mõjunud bass rikkus mulje ära sellega, et a) istus oma frakisabade peale, b) kandis püksitaskus suitsupakki, ilmselt ka välgumihklit ja muud träni. Teine bass ei suutnud loobuda punasest niidikest, mis oli soengusse punutud, kabala-käepaelast ja veel hulgast randmepaeltest. Tõsisemat laulmist kuulis sellelt daamilt, kuigi ma ei tea, mida võiks tähendada "The singer has a voice of exceptional compass". Oli elamus, kuigi mitte võibolla niivõrd muusikaline.
Ooperiga samas aias oli veel kaks teatrit, liuväli, ilutuvide puur, armastajate ausammas raadiojaamalt Hõbedane Vihm ja identiteedikriisis toitlustusettevõte "Tšaihona No 1 -lounge-cafe". Lähedal oli vaatamisväärsustest veel legendaarne Petrovka 38 ja Võssotski mälestusmärk.
Eks ma vaatan, mis veel pinnale tõuseb, siis panen kirja. Märkmik on mul täis igasugust prahti, aga see ei moodusta erilist narratiivi.