Ei pidanud lõpuks ikka pingele vastu ja ostsin 24 tundi internetiühendust. Ma olen ikka nii lollakalt käitunud üldse siin B-linnas, et tahaks ausalt öeldes ruttu koju tagasi. Ja ma pole ennast veel kohalike eestlaste ees lolliks teinudki, mis on ju ometi selle ürituse pealisülesanne!
Algas kõik nii ilusti, Ülenurmel oli küll värava asemel sinine plekist kuut, printerist pärit sildiga "GATE", aga mis siis, lennuk lendas, mind lasti peale ja kiideti turvakontrolli eeskujuliku läbimise eest, aga noh, oli ju ka Stanstedi karastus.
Maandumise eel tegime kauni kaare üle Daugava suudme ja kohe tuli meelde Raimonds Paulsi "Rahulikult Daugava voolab läbi sünnimaa". Ja needus küll, rohkem sõnu ei mäletagi. Kusagil oli midagi veel pühalikust laulmisest ja saatuse trotsimisest (sisesta omadussõna) viisi abil.
Riia lennujaamas kuulsin selle aasta parimat teenindusdialoogi: (klient näpuga toidukaardile näidates) What's the difference between this and that? - This we have and this we don't.
Kuna olin kodust hulganisti santiimipuru leidnud, poetasin peotäie kasti, millega koguti raha uue rahvusraamatukogu jaoks. Mingid jobud olid ka pardakaarte annetanud.
Riiast peale hakkas aga kõik allamäge minema. Minu taga istus tädi, kes vaatamata ühele funkavale käele (teine oli seotud, nii et turvavöödki ei saanud ise kinni) oli väga tõhus tooliraputaja. Ma oletan, et iga kord, kui ta asendit vahetas, haaras ta minu seljatoest kinni ja laskis selle siis mõne aja pärast ootamatult lahti. Ma hoidsin poolteist tundi silmi kinni, aga ei mäleta, et oleks maganud. Võibolla sellepärast ei mäleta, et magasin, aga mulle endale tundub, nagu ikka ei oleks. Aga tädi ise oli vankumatu ja teatas kõigile, kes kuulda tahtsid, et Brjussel naš s solnõškoi vstretšajet.
Igatahes olin maandumise ajaks kaotanud suure hulga ajurakke, sest kella tagasi keerates ei lükanud ma selle nuppu sisse tagasi. Olin tükk aega veendunud, et kell on pool kaks. Kuni rongipileti ostsin ja seal peal oli 13.58 ja ma sain aru, et mu kell lihtsalt seisab. Šoki tõttu ei lugenud tagasi antud raha kassa juures üle ja pärast selgus, et sain 3 euroga tünga.
Okei, hotelli leidsin, sisse regasin, aga unustasin kilekaaned kogu oma paberimajandusega letile. Aru sain sellest pärast nelja-pooletunnist jalutuskäiku (raamatupoe nr 1 leidsin juhuslikult, kust sain teise oma aadressi, mille otsimine võttis ootamatult palju aega), kui jälle tuppa jõudsin ja vaadata otsustasin, kus siis homme põhiüritus toimuma hakkab. Mida polnud, oli peen Google mapsi itineraire, mille enese kiusamiseks prantsuse keeles välja trükkisin. Gauche on vasakule, eks? (Oijah, praegu vaatasin, esimene lause ütleb, et kõigepealt tuleb suund võtta kagusse. Merci, Google!) Tagasi retseptsiooni, kus oli nii lühike inimene, et ma arvasin, et ta istub. Kuni ta teise laua tagant mu pabereid võtma läks ja ikka niisama pikk/lühike oli.
Kui unustatud hambapastale asendajat ostmas käisin, võtsin ka topsi jogurtit. Ei tea, millega ma seda manustama hakkan palun? Mul pole ju isegi kammi, millega lapsest peast pakist jäätist sõin, vaid juuksehari.
Ma ei oska hotellitoas telekat käima panna. (Aga võibolla on puldil patareid tühjad.)
Ostsin Larssoni triloogia kolmanda osa (jube suur, kuigi pehme köide), aga ei julge seda lugema hakata, sest kardan, et ei jää ärevusest magama pärast.
Ma ise arvan, et tegu on kudumisest võõrutamise nähtudega, aga võibolla ikka lihtsalt jäängi lollimaks.
Janiiedasi.
Homme hakkan igaks juhuks väga vara minema. Itineraire ütleb küll, et 27 minutit võiks kuluda, aga nad ei tunne mind. Ma ei tunne ausalt öeldes ise ka väga hästi.