Ühest küljest on hea, et ma oskasin juuksuriga täna juba juttu ajada. Võibolla isegi liiga palju sain teada, aga rahulolu, et näe, täitsa nagu täiskasvanud inimene juba olen, maksab ka midagi.
Teisest küljest läksid tal käed sellise hooga käima, et mu tukk on nüüd nii lühike, et pidin minema endale kortsukreemi ostma. Mul jäi pühaba juubelil kohatud peatse oktogenaari käest küsimata, kuidas tal küll oli õnnestunud saavutada sile ja läikiv laup nagu valge tahvel, mille peale ta oli uskumatu nurga all olevad kulmud joonistanud. Igatahes see laup ja siis kellegi soomlasest abikaasa (jäme kuldkett ja suur rist selle küljes, mis lahtisest särgikraest paistis, pruun kahe lõhikuga seemisnahaimitatsioonist pintsak ja soeng, millesarnast ei julgetud isegi sarja "Life on Mars" tegelastele teha, sest keegi ei usuks)tõmbasid mu pilgu sellise järjekindlusega enda peale, et juba ebaviisakas hakkas. Täitsa imelik, ma olen selle kuu jooksul juba kahel 75ndal sünnipäeval käinud. Vastupidav aastakäik, midagi pole öelda. Ahsoo jah, esimesel sünnipäeval siblis reipalt ringi ka üks mulatt lapsuke, keda maainimesed siis rohkem või vähem varjatult piidlesid, väga moodne. Enne kui tulevad need kommentaarid, et eesti naine ka ikka igaühega jne, siis selle lapse isa oli üks blondimaid eesti mehi, keda ma üldse näinud olen. Ma tegelikult ootan, et I2 tuleb varsti välja oletusega, et ka THI on tegelikult neeger. Või naine. (Jah, ma ikka loen neid veel. Nutan, ja loen.)

Enamasti ma olen valesti tõlgitud asjadest toimetajatele otse teatanud. Aga nüüd juba vihastasin. Tere tulemast sõbralikku riiki, USA diplomaat, kus kõik nii hästi inglise keelt oskavad.

EPL Eesti USA saatkonna uus töötaja: eestlased on etnilised venelased
Originaal: Hilton said Estonia is a more-established country than Georgia, and is a member of the North Atlantic Treaty Organization and the European Union.

“There is a shared similar history and they do have a border dispute with Russia,” said Hilton, who will live in the city of Tallinn. “Culturally, they’re closer to ethnic Russians so it’s not likely something will happen there.”

Ma ei saa 1988. aastast kirjutada, ilma et selguks, kui vana inimene ma tegelikult olen. Aga noh, olengi.
Maikuus 1988 käisin ma Gruusias. Vt ka Lupetta mälestusi, see oli sama reis. Lisaksin aga mälestusväärsete kohalike hulka meie bussijuhi, kes oli karm härg. Sealsamas Uplistsikhes oli meile kreeka pähklipuu alla kaetud lookas laud, mille taga siis bussijuht koos kohaliku GAI ülemaga veini jõi. Pärast sõitsime jälle ilusti tagasi temaga. Kui pidime lennuki peale tulema hakkama, oli kell vähe ja mees natuke närviline. Sellepärast sõitis ta kindluse mõttes nii, et rattad olid kahel pool telgjoont. Kunagine pankur, praegune harrastuslendur ja semiootikadoktorant Jens H avas silmad, tunnistas sündivat ja nentis: "Selle mehe eest läheb puu ka ära. Ega puu loll ole."
Nüüd siis tsitaadi aeg. "It was the best of times, it was the worst of times." (Dickens).
August 1988 möödus mul pioneerilaagris Energeetik kasvatajana. See on minu Vietnam, selles mõttes, et pärast kannatasin pikalt posttraumaatilise stressi sündroomi all. Kõigepealt see, et sõbrannadest, kellega pidin sinna koos minema, leidis üks, et ülikool teda ikka niiväga ei huvita, ja eriti ei huvita teda pioneerid. Teine läks teise sõbrannaga EÕMi rühma komissariks. Nii leidsin ma end üksi Vääna-Jõesuust, rühmas lapsed vanuses 6-8, üle poolte üksnes venekeelsed, enamasti lihtsalt jalust ära saadetud üksikud ja kurvad tüübid, mõni neist nuttis end igal õhtul magama. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nendega peale hakata. Praegu ma vähemalt üritaks, aga siis ma olin noor, loll ja solvunud. Ilmad olid jäledad, piiritsooni tõttu ei tohtinud ümbruskonnas niisama ringi käia, vanempioneerijuht vihkas mind esimesest pilgust ega teinud laagrielu elavdamiseks suurt midagi, sest oli ju viimane vahetus ja üldse oli tal plaanis Saksa DV-sse kolida. Aeg-ajalt tabavad mind ikka veel flashback'id, näiteks sellest, kuidas kahtlase vaikuse hetkel avastan, et poisid on maja taga ja pilluvad tigusid vastu seina, et näha, kas nad jäävad kinni. Või lastevanemate päev, kus pohmalõhnalise saali laval, suht umbkeelse publiku ees, seisab vanema rühma tüdrukute ansambel, kes laulab "Eestlaseks olen ja eestlaseks jään". Siis tuli jalgpallimeeskond sõpruskohtumiselt Romashkini-nimelises laagris tagasi düsenteeriaga ja üksikud kurvad lapsed minu rühmas olid nüüd üksikud, kurvad ja haiged lapsed. Kui ütlesin vanempioneerijuhile, et palun helistame vanematele, las tulevad järele, sain sõimata, et tahan laagri mainet rikkuda, küll üle läheb. Ei läinud ja Harju sanepidjaam lendas peale, laager pandi kaks päeva enne ametlikku lõppu kinni. Enne veel otsustasid vanema rühma lapsed, et perse, põnevust on vähe olnud, lähme hüppesse. Vanempioneerijuhi säravad silmad ei jätnud mingit kahtlust, kui väga ta olukorda nautis, kui teatas, et nii, minge otsige nad nüüd üles, mis sest, et pole teie rühma omad ja on öö ja piirkond tundmatu. Asusime abikasvatajaga teele ja ise ka ei usu, kui praegu kirjutan, aga hääletasime sõjaväepatrulli auto peale. Ja sõitsime nendega tundide kaupa lihtsalt ringi, minu arust jõudsime vahepeal Õismäele välja. Okupandid meile midagi kurja ei teinud, kuigi üritasid, aga said jutust aru, et ne nado. Lapsi me mõistagi ei leidnud, nad tulid ise tagasi. Pärast laagrit jäin nii rämedasse angiini, nagu elus pole olnud. Praktika hinde pärast jäin ilma kõrgendatud stipendiumist.
Aga.
Oli ju 1988, lootuste aeg. Ja Tommi, üks mu rühma väheseid lõbusaid lapsi, kirjutas vihikusse luuletusi. Põhimõtteliselt remikse, aga no ikkagi. Näiteks sellise:

tere perestroika demokraatia
tema on igal pool
narvas ja kohtla-järvel ka.

Ja näe, nii ongi!

Kes mind kunagi tahab nutma ajada, siis siin väike spikker.
a) Tuksami "Mu meel unus mägede taha"
b) Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole".
Ainult nimetage, ja ma sulan väikseks loiguks.

Mina ei tea, alati, kui ma näen kusagil kirja "Pasta mereandidega", tulevad mulle silma ette hoopis lihvitud klaasikillud, võõrkeelsete kirjadega plekkpurk ja üksik king. Varem oleks ilmselt mingid ajupuud ja natuke lagunenud madrus tulnud, siis kui meri andas, meri ottas jne, aga nüüd on "mere annid" minu jaoks pigem lihtsalt poeetiliselt väljendatud praht.

Öösel olin enesele teadmata avanud putukate Zavoodi. Kuna kella kahe paiku oli minu aken üks väheseid, kust valgus paistis, kogunes ootamatu diversiteet lakke, lambi ümber ja mõned julged ka raamatu peale, mida üritasin lugeda. Nii me siis aega veetsime, aga tüütuks läks, sest putukad lugesid neid tähti, mille peal nad seisid, hämmastava põhjalikkusega, ja kui ma tahtsin lehte keerata, pidin neid ära puhuma. Lisaks kippusid mingid tungisaatuse kütkes elajad pärast lambi ümber tiirutamist tasakaalu kaotama ja mulle pähe kukkuma. Kolisin teise tuppa. Seal oli, ütleme, putukate Krooks (halvaendeline nimi nende jaoks, aga ega Banksil herilase vabrik midagi paremat olnud). Et juba uimasemad tüübid ja vähem ka teisi. Seal oli kõvasti rahulikum lugeda, aga siis hakkasin ma juba ise ära väsima ja poolunes jälgisin täiesti fastsineeritult umbes veerand tundi ühte herilast, kes, nagu sellistes imelikes teadvusseisundites ikka, omandas kuidagi erakordse olulisuse - ma teadsin järsku valusa selgusega, et ma ei tea mulle sel hetkel kõige lähemal olevast elavast olendist suurt midagi. Isegi tema kehaosade nimetustes ei olnud ma kindel. Olend ise üritas säästupirni torude vahele pugeda, kukkus sealt alla laua peale ja asus ennast sugema nagu kass. Ikka nii, et tõmbas esijalgadega üle tunnalde/tundlate, siis oleks nagu jalad suiste vahelt läbi lasknud, ja silus jälle. Obsessiivselt. Siis lendas jälle pirni külge. Nii korda kolm, kuni väsis ja kukkus laua alla. Mida ta küll arvas, et teeb? Käib solaariumis? Lükkab selle ja spordi abil edasi vältimatut vananemist ja hukku? Valmistub paaritumiseks? Müstika.

Raamat ise annab muidugi kõvasti mõtiskeluainet. Jälle märkan paraku, et kui mulle midagi küllaldase veenvusega esitada, hakkan ma kohe elust sobivaid näiteid leidma. Näiteks arhetüüp puer aeternus/puella aeterna, igavene laps. Russell Brand, kelle autobiograafiaga enne Stevensit ühele poole sain, on peaaegu puhas tüüp, vähemalt sellesama raamatu järgi otsustades. Või võtkem kodule lähemalt. Jungi analüütikud on ühe naisarhetüübina toonud ära Hetääri/Armujumalanna. Tsiteerin: "She is concerned with getting her man and relating to him at the intensely personal level rather than taking on the social role and responsibilities implicit in becoming a wife and mother. A woman who remains too closely identified with this pole remains the eternal daughter or sister, the puella aeterna, she eschews commitment and lives the provisional life." Igavene tütar. Hetäär. Kohustustest vaba, neid vältiv. Tuleb tuttav ette? Mul on ammu mõttes mõlkunud, et kui kellelgi on vaja mõistet "enfant terrible" selgitada, pole "Rakvere raibetest" vaja kaugemale vaadata, nüüd siis aga selgub nende õõvastava külgetõmbejõu põhjus - nad on puhtad kehastunud arhetüübid.

Oh island küll, kui mina mõtlen kevadel, et võtaks õige järgmisel semestril kohustuslikus eesti keeles mõne väikse rahuliku rühma, näiteks semiootikud, kelle etteütlustes saaks kasutada lauseid nagu "Kas mõistavad allohtoonid lõpuni meie ktoonilise müsteeriumi alast pärimust?", astub semiootikasse ja kulturoloogiasse 51 inimest. Massikultuur, igal pool, kuhu vaatad.

Eve Kivi: iluoperatsioone pole ma teinud

Ja jumal tänatud, ma ei annaks ka suvalisele inimesele skalpelli kätte.

Töötegemise kõrval on mul teinekord ikka veidrad telekanalid lahti, nii ka eile. MTVst tuli Scooter ja üleval oli kiri, et saksa edetabeli kümnes vms. Turundusspetsialist B-san ütles, et äh, niikuinii on suurimad plaadiostjad 13-15-aastased tüdrukud, mis siit ikka tuleb. Oot-oot, ütlesin mina, no vaatame ikka. Vaatasimegi. Ei, ega lüürika "Du hast den schönsten Arsch der Welt" ei eksi ju Goethe-Schilleri traditsioonidest väga kaugele. Ja õigekirjareformi puudujääkidele viitas Die Fantastischen Vier ka väga maitsekalt - "Wir bleiben troy". Misasiseeon-ilme ei lahkunud mu näolt aga teise koha loo juures, sest nii bändi nimi (ma tean, et ma hakkan imelike huvidega inimesi siit lehe pealt leidma, aga jessas küll, My Baby Wants to Eat Your Pussy?? mis mõttes?) kui teos "Biology is a Fairytale" ei jätnud esialgu mingit kahtlust,et õhtumaade allakäigu trepist enam üles küll ei minda. Kuid vara muretsesin. Esikohal oli Tokio Hotel (kaua nad veel teismelised saavad olla, tehniliselt?)ja turundusspetsialist ohkas rahuolevalt. Some things never change.

Otto Wilhelm Masingul oli haruldane privileeg - esimese õõ õigus.

T is for Trees
Less than a fortnight after taking office, Johnson binned The Londoner, a promotional newspaper distributed free, door to door, on behalf of the London Assembly, which had provided Ken Livingstone with uncritical coverage. The decision saved nearly £3m a year, to be spent on planting 10,000 trees in residential streets.

Mu vanatädi, kes on jõudnud ikka, kus ta ütleb, mis heaks arvab, väidab, et linn - see on majad, kes puid tahab näha, mingu metsa. Sellegipoolest, ajaleht puudeks tagasi on vägevalt sümboolne akt (tagasi juurte juurde!), ja mis on poliitikas sellest tähtsam.

Ei no te vaadake, millest ma räägin. Poliitikast. Näib, et mu elus on liiga vähe hapukurke. Või on mul liiga vähe elu.

Kellel kodus lugemisvara otsa saanud on ja välja ei taha minna, vaadake internetist näiteks sellist raamatut nagu "Memoirs of extraordinary popular delusions and the madness of crowds". Ega see ei loe, et see ilmus aastal 1852, inimesed pole oluliselt targemaks saanud vahepeal, ma kardan. Kaks esimest peatükki käsitlevad väärtpaberihullust ja seal on vahepeal täiesti uskumatuid detaile. Näiteks kogus üks mees raha sellega, et jagas pabereid, mis lubasid tulu ettevõtmiselt, mida kirjeldati kui "A company for carrying on an undertaking of great advantage, but nobody to know what it is”. Ja ta sai oma 2000 naela kätte, kadus Inglismaalt ja temast polla enam midagi kuuldud. Juhtunud see kõik 18. sajandi alguses.

Ma ikka olen üha rohkem veendunud, et rahvahulkade juhtimine mingi ratsionaalse süsteemi järgi ei too mingeid tulemusi. Riigikogu tuleks valida lotomeetodil, iga valimisõiguslik märgib mõned juhuslikud numbrid piletil ära (sealjuures pole teada, mis kandidaadil mis number on) ja need, mis rohkem välja tulevad, moodustavadki riigikogu. Ka valitsuse moodustavad erakonnad tuleks lihtsalt välja loosida: nii, Bingo-Pille tõmbas loosirattast numbrid 2 ja 5, keskerakond ja IRL, proovige kätt, aga arvestage, et kui jamaks läheb, vastutate isiklikult ja iga viimane kui läbikukkunud valitsuse erakonna liige asub edaspidi tööle kas õpetaja, hooldusõe, kaevuri või asenduslüpsjana. Ei taha? Ei oska? A kes ütles, et valitseda oskate? NB! mul ei ole selles küsimuses erakondlikke eelistusi.

Muidugi olen ma lihtsalt masendunud, aga teate, mul on selleks aastakümnetepikkused põhjused, mis iga natukese aja tagant jälle heleda leegiga tuha alt välja löövad. Küll mingil moel jälle laheneb.