Ja nüüd kõik naisterahvad, kelle sisemine sissekirjutus on Jämejala kihelkonnas, tõstke käed ja kiitke ühte Soome firmat, kes teie kitsikuse on ära tundnud ja teile saapad valmistanud. (Ma nime ei nimeta, sest see ei ole ju mingi tasutud teadaanne. Võinoh, mina tasusin kassasse.) Igatahes, mul on nüüd talvesaapad. Tänupüha isikliku mainimise on ära teeninud Kukupai, kes mulle selle firma importijate poe nime meelde tuletas.

Eelmisega seoses tuli mul siiski meelde tuttav hollandlane Rob, kes nägi Eugen Kapi laulu "Töö sõber" nooti ja küsis uudishimulikult: "But what does it mean - too sober? Is it about drinking?"

Mis te nalja teete: Where to stay sober in Estonia ja te soovitate Tartusse tulla???
Õnnitleme muidugi naiskoori ja eriti Tiiut Times'i koduleheküljel esinemise puhul.

Reformierakonna jahtimise hooaeg on Ekspressis siis nüüd ametlikult avatud. Palume kõigil tulistamiseks järjekorda võtta.

Mul on täitsa ampluaa välja kujunenud - juba teist korda sel aastal käisin võõrkeeleõpetajate üritusel klouniks ja rääkisin, mis ma internetist leidnud olen. Tunnen ennast natuke halvasti, eelkõige sellepärast, et mind nimetati asjatundjaks, oh armas aeg.

Pagan, ma oleks ikka kohe pidanud päringu tegema: nüüd selgub, et lk 30 tegi Jüri Marile abieluettepaneku, aga Mari lükkas selle tagasi. Lehekülg 583 nad siiski naituvad, sest kuigi Jüri on mitme tüdrukuga maganud (lk 512), on ta ometi naljasoonega (lk 584) mees ja väga kohusetruu (lk 592).

Põhimõtteliselt hakkab ÕSis juba väike narratiiv tekkima: leheküljel 155 kutsub Jüri Mari kinno ja leheküljel 186 pani Jüri Maril tite hakkama!

Loen parasjagu ÕSi läbi ja leidsin ühelt lehelt nii armsa kolmiku: doira - usbeki ja tadžiki rahvapill, dombra - kasahhi keelpill, domra - vene rahvapill. Lisame doina, mis on rumeenia ja moldaavia rahvalaul, ja ongi valmis tore IQ-testi ülesanne "Tõmba maha sõna, mis ritta ei sobi".

Mis oli ikkagi koopiakirjaniku mõttes, kui ta kinnisvarareklaami peale kirjutas "Almare - just siin muutub töö hobiks" (nägin kusagil Stockmanni lähedal, võib-olla pole täpselt meeles)? Et käite tööl küll, aga raha enam ei saa? Kibe tõde muidugi, aga et selle abil nüüd midagi müüa proovida...

Hommikul selgus, et olin koju jätnud kotikese kosmeetikaga. Tuli sorida koduvana sahtlis, et vähemalt silmade asukohta kuidagi tähistada. Leidsin üht-teist, mis disaini ja kuivusastme järgi otsustades oli enam-vähem laulva revolutsiooni ajast. Vähemkuivaga määrisin ennast siis kokku. Puudriga katsetasin ka, aga tulemus oli vana hele nahkdiivan, millelt pole ammu tolmu pühitud. Pesin näo jälle puhtaks ja läksin pealinnale vastu au naturel. Linn oli vastutasuks eemaldanud oma palgeilt tülikad välismaalased ja nägi parem välja kui iial enne. Otsa-kooli juures ronis mustast autost välja "Perekond Toots: The Sequel", kes on beebile muretsenud lumivalge vankri. Glamuur!
Ei, jah, Tallinn oli täitsa tore.

Kui muidu vajun pärast pooleüheksast loengut Tallinna sõites unne juba enne Ilmatsalut, siis sedapuhku hoidsid keskpärase kitarristi mälestused kaheksakümnendatest aastatest mind täitsa edukalt ärkvel. Kui ma poleks alguses kümmet väärtuslikku minutit kulutanud katsele mõista, mida ETV kultuuriinimene tahab Sirbi järelehüüdes Urmas Otile meile õigupoolest öelda, oleksin M. Raua memuaarid päris läbi saanud. Ei, väga punk raamat ikka. Selle kohta öeldi vanasti vist 'hoogsa sulega kirja pandud'. Lugesin läbi ja andsin sõbrale edasi, nagu vanasti soovitati teha ajakirjaga Noorus. Nüüd siis oli tegu väiksetähelise noorusega.
Tallinnas kohtusin daamiga, kelle raamatu ma ära tõlkisin, ja ka ühega selles raamatus kirjeldatud inimestest. Päris imelik tunne jäi. Nimi sai näo ja hääle külge.

Auditooriumis 234 oli laua peal mäemarikeelne "Naksitrallide" väljaanne. Juba peale vaadates taipasin, et ei saa sellest Muhvigi aru.

Kui a) olin loengul jälle aru saanud, et mu jutt on üliigav; b) ema oli helistanud ja teatanud, et ta on nüüd köögikapid meile ära tellinud ja ainus küsimus on, kas klaasiga või tavalise uksega (ei, me ei ela ühes korteris, ei, sellest pole enne mitte kunagi juttu olnud, ei, ma ei tea, millised), ja oli päriselt solvunud, et ma suhtun sündmustesse pigem ahastuse kui rõõmuga; c) olin pärast seda Exceli tabeli 49 kontrolltöö punktide ja hinnetega ära kustutanud jäljetult, sest ma ei suutnud enam muust mõelda kui sellest, kuidas ma selle solvumise nüüd ära pean klaarima, tahtsin ma väga oma elu kellegi teise oma vastu vahetada. Ja nüüd leidsin ka, kelle.
Meet the Plant-blogger, Midori-san. Kõigil oleks minust kõvasti rohkem rõõmu.

Leidlapse lugu peegeldab nii paljusid lähiajaloo murdeliste aegade teemasid, et Ken Loach vm inglise sotsiaaltumedike looja saaks siit vähese vaevaga festivalidel laineid lööva filmiloo kokku. Uuesti maha pandud piirid, mis lahutasid suguvõsad ja lõikasid läbi senised lõimetishoolde (oli vist Rein Saluril sellenimeline jutukogu kunagi Loomingu Raamatukogus?) võrgustikud. Need, keda me tavatseme ullikesteks nimetada, üha kaugenemas siiski vähemalt abistada ja toetada püüdvast riigist, mis küll paraku räägib arusaamatus keeles. Kusagil korteriukse sulgemise järel teistele nähtamatuks muutuv meeleheide. See nutune lapsenägu on klassikaline sümbol, mille tähendusliku teise poole paneb igaüks oma isiklikest kurbadest kogemustest kokku.
Muide, Nebraskas saab riiklikesse haiglatesse jätta igas vanuses alaealisi lapsi, kui vanem tunneb, et enam hakkama ei saa. Üks teismeline olla toodud juba naaberosariigistki.

Ega mul poleks vaja oma friiksusele (tuletusõpetuse huvilised vrd liikmesus - liikmeksolek, eks ole) niikuinii mingit välist kinnitust, aga eilne friigifilm "Takeshid" oli küll nagu mulle loodud. Laupäeval ja pühapäeval pakkusid kaks eri kanalit kahe eri tõlkega ka filmi "I Heart Huckabees", millest Roger Ebert oma sõnul midagi aru ei saanud, aga mis minu arust oli küll täitsa naljakas (ja arusaadav). Oht muidugi on, et ma hakkan varsti ka "Aktuaalse kaamera" peale naerma. Sest no mis siis nüüd ülemaailmsetes allakäigumeeleoludes naljakas ei oleks?

Kui eile rongiaknast välja vaatasin, siis oligi nii, et pedak heleroheline, kask kuldkollane.
Perspektiiv kuni semestri lõpuni on endiselt hall.

Aga kas te muidu eilsest isamaalisest telelavastusest panite tähele, et Georg Ots ja Ivan Orav olid vennad?

Sarjast "Uinunud mõistus":
nüüd on küll perse majas, ütles Marc Anthony, kui Jennifer Lopeziga abiellus.

Tõlke toorik sai valmis. Üks kaua täitmata lubadus ei koorma enam südametunnistust. Ei teagi, mida kergendusest teha.

Viimastel päevadel on selline lehk üle linna laiunud, et süda läheb pahaks. Sellepeale te ütlete nüüd, et no shit, Sherlock. Paraku eksite.

Ajendi obskuurseks kontrastiivlingvistiliseks sissekandeks andis otsing, kust on leedu keelde tulnud sõna svogūnas. Vastuse leidsin ilmselt imetoreda, aga paraku leedukeelse raamatu arvustusest, kust muuhulgas selgub, et sõnaloomes kohati mingit üldinimlikku loogikat ikka leiab. Üks mu lemmiksõnu läbi aegade on olnud lüümik, mis, nagu kõik teavad, tähistab kuvaheidiku/heituri kilet ja tuleb sõnast lüüme 'läbipaistev'. Aga vaat mis selgub: "For example, the word skaidrė 'slide (for a picture projector)' was created by American Lithuanians from the word skaidrus 'clear' (p. 282)." Mulle meeldiks mõelda, kuidas nad said aeg-ajalt kokku ja siis arutasid, mis toredaid sõnu nad jälle on valmis pununud. No nagu Aavik kirjutas kellelegi Kodu-Eestisse, et tegin siin vahepeal paar sõna jälle, näiteks vuplid ja volsad.
Oh, ja Skaidra pasta nime tähendus sai ju nüüd lõpuks selgeks!

(Sarjast "Nohiku väiksed rõõmud" on see postitus ikka.)

Meie seas on uskumatult tõhusaid inimesi. Täna tuli mulle MHG ees vastu meesterahvas, kes luges käigu pealt Peep Vainu raamatut. Ilusam olnuks muidugi, kui selle asemel oleks olnud midagi klassikast, aga kusagilt peab ju alustama.

Reede õhtul oli mul mingi imelik lootus, et laupäevaseks R-klubi peoks peaks ikka mõne puhta uue riideeseme hankima. Kõndisin kaubamajas tükk aega ringi ja nägin seal ka teisi daamesid, kõigil silmis see pilk, et "Paabeli jõgede ääres istusime ja nutsime". No ikka mitte midagi ei tahtnud minuga koju tulla, isegi ükski sall mitte. Läksin üritusele vastu raske südamega.
Aga poleks pidanud.
Minu lauakaaslasi oli õnnistatud ennenägematu sotsiaalse intelligentsusega, nii jäi mulle endale vähemalt mulje, et ma olen täitsa seltskondlik. Noh, nagu see Lou Reedi "I thought I was someone else, someone good". Ma luban, et ei tee enam ühtki alevströmi nalja, sest üks neist oli nii umbes kuuekümnene rootsieestlane ja ilmselt kõige kenam inimene üldse, keda ma tean. (Ma ühte teadsin veel, aga too on nüüd surnud.)
Ja bänd oli tore, loomulikult olid nad samu nalju juba tuhat korda eri kohtades teinud, aga virtuoossust ei anna varjata.
Mul tuli vahepeal juba meelde, et üks sari on, mida ma vaatan, sobiva pealkirjaga "Der Alte", kus tegevus toimub sogastel seitsmekümnendatel ja kuritegusid uurib tolmumantlis vanem härra, kes ei kihuta oma kandilise autoga kusagile, ei vehi püstoliga, kannab kaabut ja kohtleb kõiki peale mördereride vankumatu viisakusega.
Te vist juba näete ühist joont, jah? Vana kooli mehed, haruldane loodusvara.

"Muide, "Økonomi" tähendab norra keeles kokkuhoid - nagu, nüüd on õige aeg SASi piletid ära broneerida."
Nagu, päriselt vä?

"Esmaspäeva pärastlõunal teatas tähelepanelik autojuht politseile, et Tapa-Ambla tee ääres Jootme külas pruugivad kaks meest alkoholi ja häirivad liiklust, kirjutab Virumaa Teataja. Kohale kihutanud politseipatrull leidis sõidutee äärest 45-aastase Urmase ja 60-aastase Vello, kes jõid kohvi ja likööri ning sõid saiakesi. Meeste sõnul tähistasid nad Vello juubelit."

Ma tean, et see on tegelikult kurb ja traagiline, et alkohol ja nii, aga ikka ajab naerma. Punkt üks, Jootme küla. Mida seal ikka siis muud teha kui väikest joodet võtta. Punkt kaks: kohv (!), liköör (!!) ja saiakesed (!!!). Stiilne pidu ju käis, ja siis tuli "tähelepanelik autojuht" ja rikkus kõik ära.

Tegelikult olen ma õigekirja ja vormiõpetuse harjutuste vihikust surmani tüdinud. Õigekirja harjutusi suuliselt teha on niikuinii mõttetu, neljakümnepäise, -suise ja -isiksuselise massiga aga ausalt öeldes kurnav nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda ainet peab saama kuidagi mõistlikumalt korraldada, aga ma ei tea veel, kuidas.

Juba kaks hommikut olen tööle lonkides kuulanud plaati "Havana Nites". Täna mõistsin, et pärast seda, kui kongress abiprogrammi tagasilükkamisega USA panganduses känsseli majja peksis ja nii oma tagasihoidlikul moel "likviidsuse likvideerimisega" hakkama sai, on läänepoolkeral ometi üks vana rõõmus mees. Kujutasin ette, kuidas Fidel Castro süütab sigari ja ütleb seksikal susinal: "Aai tould ju sou. Iis a bääd aidia, dis capitalismo."
Aga eks ta on ka enam-vähem ainus rõõmustaja. Isiklikust pensionisambast on mul praegu alles jäänud midagi Sigulda kepi laadset, mille puisest kehastusest oleks ilmselt eidepõlves rohkemgi abi, kui vaja minna metsa hagu ja söödavaid juuri otsima. Ega ma ei tea kah, mida teha, lasta finantsinstitutsioonidel edaspidi lehmad ja muud tootmisvahendid ette näidata?
Eeh, ja jälle on selgunud, et kunstitõde käib elutõest tükk maad ees. Kas ma lapsena mõistsin Disney-raamatu traagikat, kui meremehe palvet ei täidetud, sest rahal puudus kullakate? Eriti ilmekana tundub praegu muidugi lõpupilt jutumulliga "Tänan, Marius. Söögu ise oma keedetud suppi." Ja Marius (see vee-elukas, kahjuks liiki ei oska määrata, kes meeleheitel pangatöötajalt püstoli käest lõi)ütleb: "Hrk-hrk." Mis minagi muud oskan kosta.