Kui muidu vajun pärast pooleüheksast loengut Tallinna sõites unne juba enne Ilmatsalut, siis sedapuhku hoidsid keskpärase kitarristi mälestused kaheksakümnendatest aastatest mind täitsa edukalt ärkvel. Kui ma poleks alguses kümmet väärtuslikku minutit kulutanud katsele mõista, mida ETV kultuuriinimene tahab Sirbi järelehüüdes Urmas Otile meile õigupoolest öelda, oleksin M. Raua memuaarid päris läbi saanud. Ei, väga punk raamat ikka. Selle kohta öeldi vanasti vist 'hoogsa sulega kirja pandud'. Lugesin läbi ja andsin sõbrale edasi, nagu vanasti soovitati teha ajakirjaga Noorus. Nüüd siis oli tegu väiksetähelise noorusega.
Tallinnas kohtusin daamiga, kelle raamatu ma ära tõlkisin, ja ka ühega selles raamatus kirjeldatud inimestest. Päris imelik tunne jäi. Nimi sai näo ja hääle külge.