Hommikul selgus, et olin koju jätnud kotikese kosmeetikaga. Tuli sorida koduvana sahtlis, et vähemalt silmade asukohta kuidagi tähistada. Leidsin üht-teist, mis disaini ja kuivusastme järgi otsustades oli enam-vähem laulva revolutsiooni ajast. Vähemkuivaga määrisin ennast siis kokku. Puudriga katsetasin ka, aga tulemus oli vana hele nahkdiivan, millelt pole ammu tolmu pühitud. Pesin näo jälle puhtaks ja läksin pealinnale vastu au naturel. Linn oli vastutasuks eemaldanud oma palgeilt tülikad välismaalased ja nägi parem välja kui iial enne. Otsa-kooli juures ronis mustast autost välja "Perekond Toots: The Sequel", kes on beebile muretsenud lumivalge vankri. Glamuur!
Ei, jah, Tallinn oli täitsa tore.