Reede õhtul oli mul mingi imelik lootus, et laupäevaseks R-klubi peoks peaks ikka mõne puhta uue riideeseme hankima. Kõndisin kaubamajas tükk aega ringi ja nägin seal ka teisi daamesid, kõigil silmis see pilk, et "Paabeli jõgede ääres istusime ja nutsime". No ikka mitte midagi ei tahtnud minuga koju tulla, isegi ükski sall mitte. Läksin üritusele vastu raske südamega.
Aga poleks pidanud.
Minu lauakaaslasi oli õnnistatud ennenägematu sotsiaalse intelligentsusega, nii jäi mulle endale vähemalt mulje, et ma olen täitsa seltskondlik. Noh, nagu see Lou Reedi "I thought I was someone else, someone good". Ma luban, et ei tee enam ühtki alevströmi nalja, sest üks neist oli nii umbes kuuekümnene rootsieestlane ja ilmselt kõige kenam inimene üldse, keda ma tean. (Ma ühte teadsin veel, aga too on nüüd surnud.)
Ja bänd oli tore, loomulikult olid nad samu nalju juba tuhat korda eri kohtades teinud, aga virtuoossust ei anna varjata.
Mul tuli vahepeal juba meelde, et üks sari on, mida ma vaatan, sobiva pealkirjaga "Der Alte", kus tegevus toimub sogastel seitsmekümnendatel ja kuritegusid uurib tolmumantlis vanem härra, kes ei kihuta oma kandilise autoga kusagile, ei vehi püstoliga, kannab kaabut ja kohtleb kõiki peale mördereride vankumatu viisakusega.
Te vist juba näete ühist joont, jah? Vana kooli mehed, haruldane loodusvara.