Juba kaks hommikut olen tööle lonkides kuulanud plaati "Havana Nites". Täna mõistsin, et pärast seda, kui kongress abiprogrammi tagasilükkamisega USA panganduses känsseli majja peksis ja nii oma tagasihoidlikul moel "likviidsuse likvideerimisega" hakkama sai, on läänepoolkeral ometi üks vana rõõmus mees. Kujutasin ette, kuidas Fidel Castro süütab sigari ja ütleb seksikal susinal: "Aai tould ju sou. Iis a bääd aidia, dis capitalismo."
Aga eks ta on ka enam-vähem ainus rõõmustaja. Isiklikust pensionisambast on mul praegu alles jäänud midagi Sigulda kepi laadset, mille puisest kehastusest oleks ilmselt eidepõlves rohkemgi abi, kui vaja minna metsa hagu ja söödavaid juuri otsima. Ega ma ei tea kah, mida teha, lasta finantsinstitutsioonidel edaspidi lehmad ja muud tootmisvahendid ette näidata?
Eeh, ja jälle on selgunud, et kunstitõde käib elutõest tükk maad ees. Kas ma lapsena mõistsin Disney-raamatu traagikat, kui meremehe palvet ei täidetud, sest rahal puudus kullakate? Eriti ilmekana tundub praegu muidugi lõpupilt jutumulliga "Tänan, Marius. Söögu ise oma keedetud suppi." Ja Marius (see vee-elukas, kahjuks liiki ei oska määrata, kes meeleheitel pangatöötajalt püstoli käest lõi)ütleb: "Hrk-hrk." Mis minagi muud oskan kosta.