"Dear passengers. Here is the cheak-in for passengers with carrya-on luggage" Simferopoli lennujaam.
Inimestele, kes vene keelt ei oska, on Krimm ilmselt paras müsteerium-buff. Mina aga sukeldusin sovetihõngulisse Jaltasse nagu kesksuvise leitsaku järgselt kleepuva veega Anne kanalisse. Lühikest aega võib ju välja kannatada, et hommikupudrus krõmpsuvad hamba all suhkruterad, sooja vett on kuuest kümneni õhtul, teenindaja vaatab klienti heal juhul ükskõikselt, halvemal suisa vaenulikult. Ja need massid! Puhata tuleb ju karjaga koos, nühelda, sõimelda, lesida rannakividel nagu morsakoloonia ja muidugi tarbida kõike, mis ette jääb. Igal pool lärmab muusika ja pakutakse mingit jama müügiks - lollidelt tuleb ju raha kätte saada. Kõige absurdsem oli võimalus kahe omast arust mingiks pealikuks riietunud mustanahalise tüübiga pilti teha. Õnneks me põgenesime üsna sageli mitmesuguseid muid kohti vaatama, kasutades transpordivahendina vanu häid Ikarusi, millest vähemalt üks osutus tõeliseks higiliikuriks, sest aknad ei käinud lahti. Meil oli ülimõistlik giid Vladimir ja täitsa kobe, kuigi lõpus erakordselt tempokalt läbitud programm. Bahtshisarai khaanipalees näiteks rääkis giid nii kiiresti kui sai, et jõuaksime kella viieks esinema kohta, mis meie teada pidi olema eesti küla. Tegelikult sattusime higiste ja tolmustena Kiievi ülikooli viiekorruselise betoonsanatooriumi kinosaali, kus peale kaasavõetud fännide polnud ühtki eestlast. Lahkusime mõnevõrra nõutult, aga pole probleemi, mida õlu ja vein ei leevenda. Mõlemad on seal ju üliodavad ja õlu ka väga hea. (Kindlasti on ka väga häid veine, aga kuna valisin graafikuks "Hommikul ja päeval olen üleval, öösel magan", jäi suurem lakkumine sedapuhku ära.)
Vabadel päevadel üritasin massist jälle lahku lüüa ja sattusin piltidele, mida oleks parem olnud visuaalselt jäädvustada. Läksin teatrihoonet otsima ja jõudsin suurejooneliste lobudike piirkonda. Üks osutus tuberkuloosidispanseriks, mille hoovil oli kullatud büst, mille kipsist alusele oli lohakalt musta värviga kirjutatud A. P. Tshehhov. Keegi oli oma rõdu kaunistanud markiisiga, mille servas olid Robert de Niro, Nicolas Cage'i ja Al Pacino nimed. Kuna imdb-d polnud käepärast, ei osanudki välja mõelda, mis filmi promoesemega tegu oli. Tatsamise vahepeal istusin pingi peal ja vahtisin inimesi. Üks tädi näiteks müütas tänava ääres viit niidirulli, paari pildiraami, vaasi ja "Amelie" kassetti. Tema jalge ette oli valvelseisu tardunud pruun kääbuspuudel. Siis võttis tädi suupilli ja jorutas natuke midagi viisilaadset. Siis tardusid mõlemad jälle. Pudelikorjaja-mutikese kotivabas käes oli suitsupits, millega ta joonistas käies mingeid talle teadaolevaid mustreid. Raamatumüüja oli kõrvuti välja sättinud "Vennad Karamazovid" ja "Kohtupsühhiaatria", kõrval oli valik Meloodia rokivinüüle, Black Sabbath ja Jethro Tull näiteks. Veel natuke maad edasi mängis väike poiss väiksel kuldsel flöödil liiga kiiresti Bachi Badinerie'd. Kui raha anti, hakkas veel kiiremini mängima. Gurzufis nägin tara taga väga ilusat parki, kuhu sissepääsemiseks tuli pääseda mööda kolmest miilitsast, tehes nägu, et elan väravataguses hotellis. Jalutasin seal rõõmsalt ringi, kuni jõudsin puust majakeseni, millel silt teatas, et tegu on osaga
"Mizhnarodnij ditjatshij tsentr" Artekist. Nii et lõpuks olen ma nüüd siis ka Artekis ära käinud, kuigi illegaalselt.
