Veenädala üritused jätkusid eile spontaanse arvutiristimisega, ainult et ma ei tea, mis usku (Värska joogivesi - õigeusk siis ilmselt). Koukisin klahvid lahti, pühkisin vee, harjasin tolmu ja jätsin üleöö seisma. Hommikul ladusin pusle jälle kokku, kolu läks käima ja paistab, et pääsesin ehmatusega.
Euroopa pidupäev tähendas seda, et ülikooli peahoones sai kinnituse aksioom: kui näed roosat pašmiinat, ümbritsetuna liiga hästi lõhnavatest välismaa meestest, on selle sisse mähkunud MarianneMikko.
Kuidas aga läheb meie lähimate Euroopa-naabrite lõimimine (ei lähe, nagu Postimehes mingi ise ka mitte just Wiedemanni keelepreemia laureaat kaebas), võib mõistagi uurida Maxima-nimelises kaubandusasutuses. Täna sattusin sinna minagi ja mõtlesin, et kui ikka oled hinnatundlik tarbija, siis muudes küsimustes tuleb tundlikkusläve kõvasti tõsta. Aga tegelikult ei ei eruta isegi mind just ülearu, kui vorst nimega "Gubernaator" on "kõlbik" 17.04. M-poe ja muude odavkettide puhul tuleb hoopis küsida, mida selle bossid teevad selleks, et töötajad ei näeks nii vaevatud välja, nii et nende poodides käimist väldin ma põhiliselt sellepärast, et piinlik on orjapidajale käivet ja kasumit tekitada.
Aga üldiselt on täna ilm ikka liiga ilus, et üldse millegi kallal haukuda. Kui sa just pole koer muidugi. Jalakäijate silla ääres avaldasid vastastikku valjut tähelepanu emane buldog ja isane saksa lambakoer, nende vestlusse sekkus möödakärutatav tirts, kes rääkis koera keelt jumala vabalt!

Skorpion on vee märk, eks ole. Armastan vett ja tema mind. Koguni sedavõrd, et ta tungib nüüd näiteks köögis kraanikausi all külmaveetorust välja, mis mõistagi on appikarje: märka mind, olen aheldatud nagu Prometheus, aga minagi tahaksin vabana voolata kevadele vastu... Või oli mõni torumeestest oma pika karjääri jooksul hakanud veele kaasa tundma ja võimaluse korral aitab alati põgeneda, jättes tihendi panemata või mutrikesele viimase keeru peale keeramata? Eile muidugi oligi rahvusvaheline vee päev (oli vist?). Mul aga ähvardab tulla vee dekaad või kuu või lausa aasta. Veevalaja ajastu on ju niikuinii.
À propos, põgenemine. Tulin eile mööda ühest lasteaiast, kus enamik maimikuid tosserdas kenasti liivakasti ja ronimispuude vahet, aga kahtlane kolmik oli platsi võtnud aia äärde. Labidakesed pihku surutud, paistsid nad ootavat hetke, kui kasvataja selja keerab, et tunneli kaevamist alustada. Kahjuks oli teisel pool traataeda asfalt, nii et kui nad jälle pinnale ka tõusta tahavad, võtab põgenemiskäik ikka juba metroo mõõtmed. Aga ongi, mille nimel iga päev lasteaeda tulla.

Kui ma möödunud nädalal bussis ühte imearmsat vana juhtkoera nägin, mõtlesin, et päris tore oleks mõne sellisena ümber sündida. Teeksin oma pahateod tasa ja oleksin inimkonnale abiks. Inimkond otsustas, et sellest ei piisa. Vitsad peab kohe kätte saama. Ma ei oska muud arvata, sest miks muidu pidi mind karistama kiirkorras ettevõetud toruvahetusega kogu püstakus, mis tähendab (õnneks vaba päeva võtta saanud isa raporteerib sündmuskohalt), et läinud on wc-pott, mille tondid lihtsalt ära lõhkusid, vaatamata sellele, et ekstra oli öeldud, et seda ei ole vaja vahetada, ja pool seina hoolikalt pandud plaate. Teada pole seegi, kas täna kogu kamm üldse otsa saab, võib-olla jääbki auk põrandasse ja kogu lugu. Mul on oma uropoeetilise elundkonnaga sellised suhted, et tarvitseb kellelgi kusagil öelda, et khm, tualetivõimalust lähema aja jooksul kahjuks pole, kui seal kutsutakse kokku üldkoosolek, võetakse vastu otsus töötada stahhaanovlikult, täita viisaastaku plaan kahe aastaga ja üleüldse, püstitatakse loosung "Huuga, tehas!". Siin ma siis nüüd istun töö juures ja mõtlen, kas on mõtet koju minnagi. Nutta tahaks lihtsalt.

Ja siis veel abipalve ka. Kas keegi oskab öelda, kust saab täpselt teada, kuidas tõlkida briti autasusid (kõik need OBE ja MBE ja MVO) ja sõjaväelisi auastmeid? Bond on näiteks auastmelt commander, mille kohta Silvet ütleb, et tegu on Inglise mereväe kaptenleitnandiga. Elizabeth II elulooraamatus, kust ma abi otsisin, oli Commander hoopis tõlkimata jäetud. Inimene, kellest mul raamatus jutt käib, oli prints Charlesi equerry (mis tuleks siis tõlkida tallmeistriks) commander (mis oleks siis kaptenleitnant) Richard Aylard, kellest sai Commander of Royal Victorian Order, mis oleks siis...? Vana Silveti järgi (ilmunud 1939) tähendaks commander siin rüütliordu komtuuri või ülemrüütlit. Victoria ordu ülemrüütel? Kõlab kuidagi veidralt.

Uudis, mis annab sõnale 'autopede' uue, kuigi vist samas ka hästi unustatud vana tähenduse: Mees seksis 30 autoga.

Mitu päeva (täpsemalt eel- või allsarjatud ajakirja lugemisest peale) on mind saatnud sealse kosmeetikasoovituste andja nimi. Eks ma väldin muidu nimede kallal ilkumist, väärikas kadunuke veel pealegi, aga see on ikka puhas nõidus: Hell Raa. Täna mõtlesin välja, et kui kirjutada "Nipernaadi" ümber uuest, naisvaatepunktist, siis võiks seal olla peategelaseks Katariina Jee noorem õde, eesnimega Hell. Uhkelt saaks lugu siis alata näiteks karjatusest: "Hell Jee! (Tule söö oma puder nüüd ära vms)".

Uus naiste nädalakiri saab arvustajatelt muudkui sugeda. Eks vist õigusega ka. Observeris kirjutati briti sarnase väljaande Grazia fenomenist, kus kommenteerijad rõhutavad, et ei loe mitte mis, vaid kuidas. Kui meie uus vihuke selle peale rõhuks, siis ehk midagi kujuneks, aga praegu on kaanelugu ikka vana hea koolikirjandi laadis tehtud (pluss imelike vigadega - Filiae Patriae valesti kirjutatud ja tõlgitud ka, pole ju isamaa õed, vaid tütred). Vangivalvuri lugu oli siiski päris kena. Aga ubikviteetsed kuulsused on küll ikka juba surmani ära tüüdanud, olgu tegu siis kohalike või kaugematega. Juhe jooksis mul kokku leheküljel 38. Arvake, mis rubriigi nõuandega on tegu! "Värske tomati mahl kaotab liigse rasva. Lasta mõjuda kümme minutit, siis pesta ja kuivatada." Noorusliku jume saladused, mõistagi. Aga mitu kalorit see annab, kui nahk selle mahla sisse imeb, seda ei öelda.
Muidugi on asi ka selles, et ilmselt ei kuulu ma ka sihttarbijate hulka. Nominaalselt muidugi olen naine küll, aga loosungisse "Naine nagu sina" suhtun ajakirja kaanel äärmise ettevaatusega - keegi ei tee väljaannet laisale ja koledale keskealisele, ja kui teeks, kas ma tahaksin seda lugeda? Või "... - sinu hea sõbranna". Minu head sõbrannad on olnud mõned hurmavad noorukid, kellega oli väga tore meestest ja ilusatest asjadest rääkida, aga nüüd on neil õnneks ikka ühiskondlikult kasulikumaid tegevusi.
Käisin laupäeval ekstra raamatukogus vaatamas, kuidas lugemisvaraga on. Elukiri meelitas küll kaanepoiss Võrnoga, aga kui jõudsin probleemlooni, et sukkpükse on ju vanainimesel nii raske jalga sikutada, miks ei toodeta enam korralikke sukki ja sukahoidjaid, võisin kergendusega ohata: ei ole ma veel selles eas. Dilemma põlgasin alguses ära, sest kaane peal öeldi, et see on ettevõtlikule naisele, aga õnneks siiski lugesin natuke ja see osutus üllatajaks, oli kuidagi... asjalik. Eesti Naises on mõned väga kobedad kirjutajad nagu Margit Kilumets ja Tiiu Suvi. Stiilis on toredaid momente, aga mis on minul moest või moel minust? Reklaamiandjate jaoks olen ma niikuinii mõttetu olend, sest mu kogemused kosmeetika ostmisel on sellised, et kui ma olen midagi leidnud, mis meeldib, siis järgmine kord, kui olen seda ostma läinud, on aastad möödunud ja selle artikli tootmine on lõpetatud. Ah, mis siin pikalt lämiseda. Friik olen ja kui ajakirja tahan, pean selle endale ise tegema.

Exhibit A, klassika : "Kui Ostapi asemel oleks istunud autos mingi Terasudara rühma kuuluv talurahva kirjanik-keskmik, siis poleks see suutnud vastu panna, oleks astunud autost välja, istunud rohule ja hakanud siinsamas välimärkmiku lehtedele kirjutama uut jutustust, mis algab sõnadega: "Taliviljad higistasid magusasti. Päike tegi rinnuserihma lahti ja puistas oma kiiri kogu maailmale. Vana Romualdõtš nuusutas oma jalarätte ja oli nagu arust ära.""

Exhibit B, meie kaasaeg: "Nõlvakust pänderdas alla tokerjas vanamees, lükates kriiksuvat titekäru, mis oli pilgeni prahti täis. Prügimikku saatis kolmel jala kargutav krants, kelle esimese koodi oli lõiganud naftatsisternide ešelon. Mõlemal keel vesti peal, liipas see paar innukalt rannikule korjemoona sorteerima."

Eh, jah, tokerjad tääbuvad. "On*nistidest" (sest sealt on see teine lõik) toibumiseks ette võetud Saarikoski päevikuga oli kõik hästi 109. leheküljeni, ilus oli kohe. Siis nägin lauset "See on seiskunud, korrast ära mäestikurada". Vuoristorata või siis rollercoaster on eesti keeles ju Ameerika mäed, aga kui selle 'ameerika' teksti paneks, tekiks mingi hoopis teine taust kuidagi, kõnelemata väljendi lohisevusest. Aga 'mäestikurada' ei anna jälle seda tähendust edasi, tekitab hoopis lühise, kuidas saab rada seiskuda ja korrast ära olla. Mitte et seiskunud mäed muidugi parem oleks. Võib-olla siis Ameerika raudtee, mitte mäed? Kuidas maailmas üldse midagi tõlkida saab? Nojavat sinna ma nüüd seiskusingi. Peale selle olen ma viimasel ajal hakanud kahtlema pühamast pühamas - kohanimelise täiendi suure tähega kirjutamise reeglis. Ei näe hea välja see Hiina köök ja Viini sai ja Ameerika jalgpall. Kas tõesti oleksin pidanud siiski juuksuriks hakkama? Või väga halvaks arstiks? Sihuke žanri kriis siis jälle.