Väljas ongi siis veebruar, mh?
Jaanuari kohta on mul öelda seda, et olen viis korda käinud sulgpalli mängimas. Mängimas mõistagi Stanislavski koolkonna mõttes, nii et juhuslikud pealtvaatajad võivad imetleda mu näol vahelduvaid ilmeid palli jälgimisel: nukrus, arusaamatus, helge naeratus "Lenda, lenda, mu valge sulissõber.... ei mitte sinna". Reketikäsitsus on nõrgem koht juba ja edasi-tagasi jooksmisest parem ei räägikski. Joosta ma spordihoone rajal tegelikult ka üritasin, umbes 500 meetri järel jätsin parem järele, sest mu hingeldamine ajas sealsamas harjutavad võimlemisklubi lapsed rütmist välja.
Aga jah, näitlejavõimed on tekkinud, keegi kirjutas ÕISis kursust hinnates, et talle meeldis mu positiivsus. Ma kohe ei tea. Äkki ta ei käinud väga sageli kohal?
Töises elus olen guugeldanud rohkem ja erisugusemaid asju kui iial enne (araabia tähed, islami palveasend, Auschwitzi laagri skeem, barakk 37, relvade osad, eesti relvaseadus, kas stardipüstolist saab revolvrit ehitada), nii et kardan tõega, et kui seljakott seljas, mõnesse avalikku kohta sisenen, jooksevad vastuluurajad mu igaks juhuks enne maha, kui ma näiteks rahakotti otsima hakkan. Tegu on siiski kahe raamatuga, üks Afganistani naistest, teine valejuudist arst-palgamõrtsukast (ärge küsige).
Mu oma tõlge (mis valmis 2008. aasta oktoobris) jõudis toimetajalt tagasi, kümnete piinlike käkkidega, aga seda ma oskasin oodata, sest hollandi keeles ma pigem ju kujutan ette, mida asjad võiksid tähendada, kui et tean.
Oijah, kuidagi on see kuu nii ära kulunud, et pooled plaanis olnud raamatud jäid lugemata, kudumitest on ette näidata ainult keeletoimkonna koosolekul valminud sokid ja kavandatud õppevahendist on valmisversioon ainult minu peas, mitte paberil ega arvutiski. Aga võib-olla languseajal ongi stabiilsus ja vankumatu prokrastineerimine juba iseenesest hea küllalt.