Which was the son of Matthat, which was the son of Levi
Meil on ju teadagi koori repertuaaris juba pikemat aega esituseks poolvalmis olnud Pärdi „Which was the son of“. Seal on tore joru veel toredamaid nimesid, millest igaüks oleks oma lugu väärt, vt nt Zorobabel või Aminadab vms.
Leviga, tõsi, on asjalood ilmsed. Ta oli (tahaks nüüd öelda, et lihtne, aga ei olnud ikka küll) rätsep ja tema loodud on maailma esimesed teadaolevad teksapüksid. Ilmselgelt liiga vara muidugi, nagu elu näitas. Esimene klient proovis neid jalga, aga jäi äraootavale seisukohale. „Ei, see, et kummagi jala jaoks on oma toru, miks mitte. Aga mis need on?“ „Nööbid,“ vastas Levi häbelikult. „Et püksid ilusti ümber hoiaks.“ „Hõõrub ju,“ kaebas klient. „Ja kui kiire häda käes, on nendega arvatavasti ilgem tegemine. Et kui saaks kuidagi niimoodi… sipsti, siis oleks teine asi.“ Levi pidi kliendiga nõustuma – oli ebakohti, oli. „Aga vaata kui palju toredaid taskuid!“ pakkus ta lahkelt. „Jah, aga mis ma sinna panema peaksin?“ küsis klient nõutult. (Ja tal oli õigus, leiutamata olid sigaretid, välgumihkel, telefon ja autovõtmed. Auto ise ka muidugi.) „Mmm, taskuräti?“ Pärast selgitust, mis see selline võiks olla, ei suutnud klient sugugi mõista, miks seda vaja peaks olema. Mis siis mahanuuskamisel häda on? Levi ohkas. Klient vingerdas end pükstest välja ja mõtles, kas peaks ehk teise rätsepa otsima, aga ei lähedal ega kaugel polnud kedagi, kes nii ilusaid ühtlasi pisteid teha mõistaks.
Levi lootis uuele tootele pooldajaid leida isikliku eeskuju abil. Naabrid vangutasid pead, kaugemalt tulnud ja üldse arenematumad tahtsid peksa anda. Oli üks mees, üks Toomas (mitte see uskmatu, pigem vastupidi), kes nägi teatavat potentsiaali küll, eriti kui kombineerida samsist poolsaabaste ja kaelarätiga, värvli vahelt välkumas Calvin Kleini alukad (Tule mõistusele. Toimetaja)… Tema järeltulijad on näiteks Tom Ford, Tommy Hilfiger ja Toomas Volkmann. Aga see kõik oli pärast.
Esialgu oli aga nii, et ühel õhtul sai Levi paljukannatanud naisel mehe pilkealuseks olemisest kõrini, ta võttis kätte ja mattis püksid sügavale oliivisallu, pannes veel kivid ka raskuseks peale, et hulkuvad koerad välja ei kraabiks.
Sinna nad siis mõneks aastatuhandeks ka jäid, kuni arheoloogilisi väljakaevamisi tuli juhtima keegi dr Strauss. Viinist, aga mitte see Strauss. Temaga oli jälle selline lugu, et ta jäi väga kergelt merehaigeks. Ja ikka ju juhtus, et keegi tuli temaga tutvust tegema, kuulis nime ja tõi kuuldavale „Ilusa sinise Doonau“ kolm esimest nooti, kui dr Strauss muutus näost roheliseks ja tormas minema. Kõige kuivem elukutse paistis olevat kõrbepiirkondade arheoloogia, sinna ta siis end saata laskiski.
Ja edasine on juba ajalugu. Originaalsed kivipesuteksad leidsid dr Straussis väärilise hindaja. Tikandi järgi taskul tegi usin uurija kindlaks, et pükste autor on keegi Levi ja nii neid tänapäeval siis tuntaksegi.
Pühapäeval järgmine osa, mehest nimega Er.