Nii. Kui seni olen püsinud üleval kofeiini ja rämedalt bassirohke muusika abil ning raamatuid vaadanud põhiliselt raamatupoes (20 lehekülge modelli päevaraamatut, neist kuus olid küll suured vahepealkirjad, läbi sirvitud Kukumäe teos), siis nüüd on mul plaanis kahepäevane kultuuriloputus. Sest vaadake, nii huvitav nädalavahetus on, et mitte ühtki kooriüritust pole. Isegi töid pole parandada. Võinoh, on, aga teeme nii, et ongi päris puhkepäevad. Bernsteini memuaarid on vaja ära lõpetada, nõukogude kirjanduse raamatu võiks ikka läbi lugeda, mis ma tast muidu ostsin, Vello Salo ülemlaulutõlge ja muud sellist kraami. Omandasin täna ka Õnnepalu raamatu ja Kreegi-Mendelssohni plaadi. Viimast nüüd siin tasapisi kuulan ja imelik tunne on, nagu baltisakslased laulaks, sellised i-poolsed e-d, pehmed l-id ja kirglikud h-d (zuitsetamisse rochi jne), sealjuures rohkem naiskonnas, kus kirjade järgi välkusid ei peaks olema. Aga ehk nad seavad ennast dirigendi järgi, naised ju ongi selle koha pealt kohanevamad. Ja vaimulikud rahvaviisid on ikka väga ilusad igal moel.