Õnnepalu sain 60 lehekülge loetud, aga siis lõi jälle sihuke melankoolia sisse, kuidas kõik kaob ja kõik on juba möödas ja elatud on rohkem, kui elada on jäänud, et mõtlesin kahetsedes, miks ma küll ka vampiiriraamatut ei ostnud. Ei, mitte seda. Seda teist, mis RaRas oli. Noh et oleks seda samastumiselementi vähem ja eskapistlikku narratiivi rohkem. Täna olin jälle optimistlikum kuidagi ja mõtlesin, et äkki võiks nüüd julgeda ka juba poodi riideid vaatama minna. Ma olen juba leppinud sellega, et mu maitse on vaoshoitud luksus, Armani jt, aga elu- ja töökoht ütlevad pigem "sekkar ja self-made". Muidu saab nii täitsa hakkama, aga paar korda aastas on R-klubi üritused, kus tahaks nagu pisut kasitum välja näha. Maskeerisin end siis baretiga vanamutiks (märgusõna kõigile "Fast Show" fännidele karjatada "In order to become an old man I have to sit six hours in the make-up") ja läksin lõunakeskusse. No ja ostsingi. Kaks raamatut. Riietevallas on väiksel paksul vanainimesel põhimõtteliselt see valik, et matkapoes on mõned pidulikumat värvi telgid, prossike külge, sall kortsulist kaela varjama ja pidu võib tulla. Tulin läbi pimeneva suburbia tagasi ja vaatasin kõiki neid ohukolmnurki akendel. Valguse võit, eks ole. Happy hanukkah siis kõigile ja ärge unustage lastele gelt'i anda, nagu komme nõuab.