which was the son of Er, which was the son of Jose, which was the son of Eliezer
Josel oli juba hea mitu last, aga need olid tüdrukud ja nende nimedega polnud muret mingit - lihtsalt Maria käib küll. Aga poeg, pärija... siin tuleb ikka ettevaatlik sõna otseses mõttes olla, tulevikku vaadata, et nimest tuleks tugi, mitte takistus. Jose ise oli pidanud kannatama vihjeid, et oma nime sai ta ühe rändmoosekandi järgi ja eks oli proua Eliezer ka tõepoolest vahel jorutanud midagi, mis võis kõlada kui "Ay ay ay, ay mi amor". Siis naeratas ta heldinult omaette ja pöördus tagasi igapäevatoimetuste juurde.
Jose peres koguneti aga pärast läätseleeme söömist järjekordseks aruteluks. Mariad 2-4 olid juba terased tüdrukud ja üritasid sõna sekka öelda, kus aga said. Proua Jose jäi pigem skeptiliseks, oli aga veendunud, et r peab mehe nimes ikka olema. Härra Jose kirtsutas nina, aga vastu ei hakanud.
"Romeo!" - "Liiga emo." - "Ragnar!" - "Liiga põhjamaine." - "Rashid!" - "Hull oled või? Sa vaata ikka ka, kus me elame. Selle nimega Juudamaal riigiteenistusse ikka ei pääse küll!" - "Robot!" - "Liiga moodne." - "Ratas!" - "Liiga vanamoodne." - "Rebane! Rebel! Ringo!" - "?"
Aega muudkui läks ja otsusele ei jõutud.
Siis aga koitis jälle see päev, kus linnaväljakul tervitati neid, kes aasta vanemaks saanud. See oli niisugune kohalik komme ja väga populaarne nende seas, kellel sotsiaalne kapital oli ainus, millega kiidelda sai. Nii seisidki ühel päeval turukarjuja ees kaks rahuloleva ilmega meest, Jose ja Eliezer, ning ulatasid ametimehele üsna koguka kirjarulli. Too harutas selle lahti ja jäi mehi mornilt silmitsema. "Nalja teete või?" - "Ei, muidugi mitte!" kostis kahest suust. Mees võttis lonksu veini, kuristas, neelatas ja alustas pidulikult:
"Metuusalat õnnitlevad 900. sünnipäeval poeg Lamech perega, pojapoeg Noa perega, pojapojapoeg Sem perega...
...
...
...
ja väike Er."
PS Er, teistel andmetel ka Err, sirgus kenaks suhtlemisaltiks meheks. Koguni nii, et kui tulnukad Maa elanikega ühendust võtsid, saatsid nad esimesed teated just temale. Meie päevadesse on see paraku kandunud ekslikul kujul "To err is human", aga tegelikult oli seal vahel üks koma ka, "To er, is human".
PPS Miks pidid tulnukad just inglise keeles ühendust võtma? Vaadake, nad olid väga ettenägelikud. Nii oli neil juba lasteaia õppekavas kolmandal kohal kohe pärast raketiteadust ja ajukirurgiat inglise keel.
PPPS Err on teadaolevalt ka avalikõiguslike ringhäälingute töötajate kaitsja, rituaalselt hoitakse seetõttu õnnesoovisaadet eetris igavesest ajast igavesti.
Josel oli juba hea mitu last, aga need olid tüdrukud ja nende nimedega polnud muret mingit - lihtsalt Maria käib küll. Aga poeg, pärija... siin tuleb ikka ettevaatlik sõna otseses mõttes olla, tulevikku vaadata, et nimest tuleks tugi, mitte takistus. Jose ise oli pidanud kannatama vihjeid, et oma nime sai ta ühe rändmoosekandi järgi ja eks oli proua Eliezer ka tõepoolest vahel jorutanud midagi, mis võis kõlada kui "Ay ay ay, ay mi amor". Siis naeratas ta heldinult omaette ja pöördus tagasi igapäevatoimetuste juurde.
Jose peres koguneti aga pärast läätseleeme söömist järjekordseks aruteluks. Mariad 2-4 olid juba terased tüdrukud ja üritasid sõna sekka öelda, kus aga said. Proua Jose jäi pigem skeptiliseks, oli aga veendunud, et r peab mehe nimes ikka olema. Härra Jose kirtsutas nina, aga vastu ei hakanud.
"Romeo!" - "Liiga emo." - "Ragnar!" - "Liiga põhjamaine." - "Rashid!" - "Hull oled või? Sa vaata ikka ka, kus me elame. Selle nimega Juudamaal riigiteenistusse ikka ei pääse küll!" - "Robot!" - "Liiga moodne." - "Ratas!" - "Liiga vanamoodne." - "Rebane! Rebel! Ringo!" - "?"
Aega muudkui läks ja otsusele ei jõutud.
Siis aga koitis jälle see päev, kus linnaväljakul tervitati neid, kes aasta vanemaks saanud. See oli niisugune kohalik komme ja väga populaarne nende seas, kellel sotsiaalne kapital oli ainus, millega kiidelda sai. Nii seisidki ühel päeval turukarjuja ees kaks rahuloleva ilmega meest, Jose ja Eliezer, ning ulatasid ametimehele üsna koguka kirjarulli. Too harutas selle lahti ja jäi mehi mornilt silmitsema. "Nalja teete või?" - "Ei, muidugi mitte!" kostis kahest suust. Mees võttis lonksu veini, kuristas, neelatas ja alustas pidulikult:
"Metuusalat õnnitlevad 900. sünnipäeval poeg Lamech perega, pojapoeg Noa perega, pojapojapoeg Sem perega...
...
...
...
ja väike Er."
PS Er, teistel andmetel ka Err, sirgus kenaks suhtlemisaltiks meheks. Koguni nii, et kui tulnukad Maa elanikega ühendust võtsid, saatsid nad esimesed teated just temale. Meie päevadesse on see paraku kandunud ekslikul kujul "To err is human", aga tegelikult oli seal vahel üks koma ka, "To er, is human".
PPS Miks pidid tulnukad just inglise keeles ühendust võtma? Vaadake, nad olid väga ettenägelikud. Nii oli neil juba lasteaia õppekavas kolmandal kohal kohe pärast raketiteadust ja ajukirurgiat inglise keel.
PPPS Err on teadaolevalt ka avalikõiguslike ringhäälingute töötajate kaitsja, rituaalselt hoitakse seetõttu õnnesoovisaadet eetris igavesest ajast igavesti.

4 Comments:
Ma tahan ka seda, mida sa sõid (või jõid).
Kas saaks kuidagi nõnda organiseerida, et järgmisena võtaksite käsile mõne teose, mis veel vahvaid VT nimesid nagu Og, Or, Buz, Huz, Gad, Ham, Ram ja Uzzi sisaldaks?
Selleks tuleb dirigendiga rääkida. Mina olen realaulja, isegi mitte häälerühma vanem:)
Tea, kas keegi on kunagi ooperiks teinud "Hajameelse magistri reisimärkmed", seal oleks episoodilised tegelased Az, Buki ja Vedi.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home