Raamatu-, õigemini lugejate palati teataja.
Aeg-ajalt toimub B-sani klubis spordivõistlusi, kus auhinnaks saab raamatuid. Kui ma juures olen, on üldiselt õnneks läinud ("300 eesti seent", "Frenchi ja Koulu reisid" ja veel üht-teist), aga sedapuhku ma ei olnud, ja ongi õnnetus majas. Õigemini, puhastus. Jajah. Seesama. Kas ma pean selle nüüd tõesti läbi lugema või peidan silma alt ära ja katsun ta olemasolu unustada?
Kuna täna oli märkmikus muidu tühi päev peale märkuse "Hiina keel jääb ära", kasutasin leitud poolteisttundi jalutamiseks ja raamatupoe külastamiseks. Jalutades selgus, et Tartus on lätikeelne grafiti (Aleksandri tänaval), raamatupoes selgus, et on miski allahindlus, ja ma omandasin kohe lausa kolm köidet, rahvusliku meelestatuse tõttu (Kes siis ikka eesti kirjandust ostab, kui mitte mina) kõik eestlased: Jõerüüt, Mutt ja Rohke Debelakk (kohutav naljapuudus on viimasel ajal). Vaatasin sisse ka Kenderi uusikusse (kui ma tahan ohtralt valget paberit, siis ostan paki, mitte raamatu, kus on iga lühikese peatüki vahel kolm pooltühja lehekülge) ning Postimehes ülelakutud Viivi Luige raamatusse, aga kõik need kaldkirjas sõnad panid pisut kõhklema. Jõerüüdi puhul ma ei kõhkle, "Diplomaadi päevik" oli erakordselt sümpaatne lugemine ja arvan, et JJ võiks millalgi ikka presidendiks hakata, juba nii tore perekonnanimi kohustab. Üks on siis küll kindel, presidendiproua ja rulluisud siis ühte lausesse vist enam ei satu.
Muti mälestuste IV köitega alustasin juba kohvikus ja ehmatasin sellest, et kui ta oma õppejõude kirjeldab ja leiab, et ehk on tegu juba pisut väsinud vanainimestega, siis mida pidin arvama mina, kes ma käisin ülikoolis 15 aastat hiljem ja need vanainimesed olid peaaegu kõik rivis, v.a surma tõttu lahkunud? Üks lemmikõppejõud on mul ja Mutil ühine (Bezzubov), teine ta lemmikutest (Tõnu Luik) lendas oma jutuga nii kõrgelt üle mu pisikese pea, et ainuüksi Parmenidese nime nägemine mälestusteraamatus pani mind punastama - barbar olen, barbar, sest käisin küll truult loengus ja ootasin, et millalgi lööb kõik otsata valgeks, aga Parmenides seostub mul alati sellega, kuidas sattusin ükskord mingisse juurvilja vaimuseisundisse ja virgusin sellest tõdemuse peale, et kursuseõe Inese punased juuksed sinise džempri taustal moodustavad tõesti huvitava värvielamuse. Milleks siis tõesti seened ja LSD.