Tööd ei taha kohe kuidagi teha. Mõte viiekümnest parandamist ootavast kontrolltööst ajab püsti hüppama ja välja kõndima minema. Tulin täna näiteks jalgsi tööle, aga pinge ei lahenenud kuidagi. Vastupidi. Mõtlesin nimelt ERSO peale (lugesin kontrabassimängija intekat hommikul). Olen sellest teemast kirjutamist vältinud, sest lahtiütluse korras tuleb nentida, et Laine Jänesega olen isiklikult kokku puutunud, direktor Siitanit polnud enne näinud ega kuulnud. Mina lihtsalt ei suuda uskuda, et kultuuriministeeriumi tullakse tööle mõttega "kellele täna keerame". Jah, ilmselt lastakse libiseda, kui miski/keski otseselt ei karju; kui karjub, käiakse selle järgi, mida seadus lubab. Sest olgem ausad, mille järgi sa ikka käid sellistes olukordades. Vastaspoole käitumine näib aga üha rohkem selline "suicide by cop", ehk kui näha on, et mäng on läbi, trumbi ("aga Neeme Järvi läheb ära!") väljakäimine ei aidanud ja minek niikuinii ees, lükkame selle siis vähemalt vaenlase südametunnistuse peale. See, et kollektiiv tõepoolest peadirigendist ilma jäi ja seda kibedalt kahetseb, paistab tülitsejatele kaunis teisejärguline olevat.Pluss see, et talupojarahvale niigi hobusevarastest ainult natuke tõsisemalt võetavad kunstiinimesed said veel negatiivset PR-i - hüsteerikud, rahva raha raiskajad jne. Nii. Ühel pool on see "kõigist ilu tütreist pühim, nõiduslikem oled sa" (Byron Minni Nurme tõlkes), teisel pool on riigieelarve ja finantsdistsipliin, räpane raha. Osav juht peaks nüüd need asjad tasakaalus hoidma, aga muusikud on ju tsunft, nad on muusikute lapsed, muusikute abikaasad ja muusikute vanemad, neid seovad mälestused, kes kellele muusikakeskkoolis ketsi metsasarve sisse väänas, ja loomulikult on raske rahasse konverteerida seda, mis karismaga juhist kollektiivi valgub. No see, et keelpillimängija nihutab sõrme pool millimeetrit täpsemasse kohta, puhkpillimängija ei hakka reekviemi ajal oma kala peale itsitama, nagu meil kevadel juhtus. Tsunfti seest tulnud juht ei hakka ilmselt kunagi suhtuma ministeeriumi kui võrdsetesse läbirääkimispartneritesse - paradigma on teine. Või diskursus. Või noh, see skeem/skript, mille järgi elu muusikas käib. Neeme Järvi kohta ei taha midagi öelda. Küll aga Ekspressis ilmunud ilukirjandusliku pala kohta. Armas EE, väljaanne, kuhu esimesena ja väidetavalt ERSOst NJ lepingu rahalised tingimused lekitati (vt 25. septembri sahinaid), võiks natuke tagasi hoida õiglase meelepahaga. Mispoolest väljaande müügieduks kuulujuttude äratrükkimine on õilsam kui peaministri väljaastumine parteikaaslase eest? Kas on äkki kahju, et näe, hoiavadki kokku, kaitsevadki omasid? Muide, ma arvan, et reformierakond peaks paar aastat puhkama, tervisele tuleks kasuks.
Muudes uudistes. Sel aastal oli mul juba teist korda võimalik oma käsitöödele Kadriorgu näidata. Suvel käisid käised roosiaias, eile kapi veteran, heegeldatud seelik kusagil... trepimademel, kus sõnavõistluse tulemused teatavaks tehti. Uus teadmine eilsest päevast on, et Pätsi ja Tõnissoni pronkspead on seest tühjad; kui nägin presidenti ukseavas nätsu närimas (või mingeid mälumisliigutusi tegemas), mõtlesin, et vaat kui tore tal on äkilise vajaduse korral nendesse peadesse näts ära peita, kui peab kaamera ette astuma või midagi.