Üks reekviem seljataga, kaks ees. Esimene ametlik katse, st kontsert möödus kannatusnädala puhul kohatu kerge hüsteeria saatel, natuke selline "Oleme võõrad sellel elupeol" tunne oli, aga noh, ma vist suudan seda teost kinnisilmi juba esitada, sest ma olen seda jumaldanud filmi "Amadeus" nägemisest saadik. Isegi Süssmayri nime kohaselt magusad osad hakkavad juba meeldima. Hmhh. Loomuvastane kiindumus suurvormidesse, mis järgmisena, tahte triumf ja masside mäss?