Päeva üllar (üllataja siis, mitte ülikond) oli teenindaja jaapanimaigulisest toidukohast, kes mu küsimusele "Kas teil menüüs ramenit ka on?" vastas küsimusega "Misse ramen on?". Võimalik, et tegu oli, nagu Tartus ikka, filosoofiaüliõpilasega, kes soovis mind välja kutsuda kergele vaimumõõkade ristamisele, ses mõttes, et tõesti, milles on rameni ramenilisus, aga ma olin pisut jahmunud ja küsisin omakorda endalt, ega ma nüüd ometi midagi segamini ei ajanud ja ei esinenud umbes sellise fopaaga, et uurin preestrilt, millal ta majapidajannast ometi ausa naise teeb ja pulmakellad helisema hakkavad. Üritasin seletada, et nuudlid ja kiirtoit ja Jaapan, aga tütarlaps ei arvanud, et ma oleksin keegi, kellelt pärit infot võiks tingimusteta usaldada. Indigolaps ilmselt.
Noorus muidugi ongi ikonoklastilise tegevuse aeg, mainin siinkohal, et uue aja vestekirjaniku RRi raamatu lugesin ka läbi, naersin paar korda päris südamest, sest liberaalselt (nagu uuseesti keeles öeldakse) on laenatud paarilt vihaselt koomikult ja päris osavasti ümber pandud + kastomiseeritud koduse materjaliga, aga küsimus jääb, miks iseloomustab kogu eliitkooli diskursust ometi järjekindlalt juba Jane Austenil sõnastatud polaarsus, st uhkus ja eelarvamus. Enamik käinuid on esimese hoiakuga, mittekäinud teisega ja nende kahtluse süsi puhuvad lõkkele tegelased, kes küll käisid, aga millegagi rahule ei jäänud ja esinevad pärast lausetega "Aga muidugi ma ei mahtunud raamidesse" või "Ma loomulikult nägin selle süsteemi läbi" ja taustaks mängib neile/meile kõigile Mavado hitt "I'm so special". Nendime muidugi, et ma käisin erikooli eriklassis ka muidugi ainult kolm aastat ja mõistagi ka veel kahtlastel kaheksakümnendatel, kui ajuloputusega tegeldi üleliidulise keskpesumaja tasemel, aga ma ei usu, et mind seal paremuse või halvemuse poole pöörati. Sest, ja siin tuleb nüüd ebaelegantne pööre tagasi RRi juurde, kes vastandab haritust ja intelligentsust ja kiidab teist esimesest ülemaks, minu oli juba põhjani ära rikkunud see lastepsühholoog, kes mulle IQ-testi tegi, kui ma kaksteist olin ja ema töö juures jõlkusin. Vaiksel, peaaegu pühalikul häälel (nagu muide ka ühes teises raamatus, mille ma ehk kunagi jutuks võtan) teatati mu emale müstiline number, mida ma siinkohal ära ei too, sest mitte see pole tähtis, vaid see, kuidas seda serveeriti, ning lisati: "Ta on teil väga intelligentne."
Nii. 12aastase minu ajus jooksis nõel plaadivakku ja jäi sinna õige pikaks ajaks. Vat selles on siis asi, et mul pole sõpru ja enamik inimesi peab mind veidraks. Ma olen eriline. Aga parem kui teised, spetsialist ütles nii. Selle asemel et soovitada "Aga pekske ta kusagile trenni, et ta ei peaks elu aeg lootusetut võitlust ülekaaluga" või "Las ta proovib pärisinimestega ka suhelda, mitte ainult raamatutegelastega" sai refrääniks "Jah, aga tõesti, väga intelligentne". Oma paroodilisel moel tuli see sõnum üks kord minu juurde tagasi väga purjus psühholoogiaüliõpilase suust, kui ma juba vanem ja ka pisut targem olin ja selle peale ainult jõuetult pead vangutada suutsin, sest oma lapsikul moel arvas ta ilmselt, et teeb komplimendi, aga mina teadsin, et see pole just teab mis õnnistus. Ma ei õppinud 7.-11. klassini suurt midagi, sest mälu aitas tööde ja eksamite ajaks midagi ikka pähe ajada ja verbaalne võimekus veenvalt taasesitada, aga ei ole tore täiskasvanud peast avastada, et ei tea, kus täpselt on magu või mida näitab lineaarfunktsioon. Kõnelemata sellest, et olen pidanud jõuga ära õppima, et ei maksa kohe ilkuma hakata, enne võiks heaga proovida. Tegelikult ei olegi ära õppinud, sest eks ole, it's in my nurture.