Ma olen muidu igati interaktiivsuse ja uute õppevormide poolt, aga eile peatasid mind natuke pärast kl 9 hommikul tänaval tütarlapsed, paberileht näpus, kes küsisid minult, mis on hing ja mis saab pärast surma. No tere hommikust, sõna otseses ja kaudses mõttes.
"Palveränd" on täitsa loetav raamat, kuigi ikka mingi imelik tunne jääb, et mis me eestlased ka ikka Euroopa kaugetest sündmustest teame. Nagu oleks see teistele rahvastele mingi õigustus, et nende peaaegu tuhande aasta tagused esivanemad kuidagipidi isiklikumalt võisid ajaloost osa võtta.
Muusika on ikka kõvasti universaalsem kui verbaalne/pildiline kunst. Sõitsin reedel rongiga Tallinna poole, olime ilmselt Jõgevamaa territoriaalvetes, ja mina kuulasin Bernsteini "Chichester Psalms'i/e", III osa algust. Ja kui hästi sobis see nukra kevadtalvise maastikuga! "Kevade" soundtrack'is poleks see sugugi võõralt kõlanud.
(Siin nüüd sissekande vorm imiteerib elu, mu pea on täpselt samamoodi mingit seosetut mõttepahna täis. Enne kui taidlusfestival ära ei toimu, ei lõpe ilmselt ka see totaalne urelus.)