Ma olen muidu olnud üsna rõõmus, et töötan arhitektuurimälestises, aga kui väljas kümne meetri kaugusel mu NB! kinnistest akendest teeb keegi suitsu ja ma tunnen lõhna, siis vist on ka mõningaid ebakohti.
Thursday, March 12, 2009
Previous Posts
- Yle2 näitab Camilleri raamatute ainetel loodud kom...
- Eesti inimene on ikka liiga tagasihoidlik. Selgub,...
- Küsite, mis on mu nooruslikkuse saladus?Eks ikka s...
- "Eesti laulu" lood sai täitsa kohaliku tuimestuset...
- Kusagilt on meile majja imbunud innovatsiooniaasta...
- Vist tasapisi toibun, tahaks juba mõnede asjade ko...
- Ega selleks saagi kuidagi valmistuda, ma oletan, a...
- B-san on mingil järjekordsel meele- ja maailmapara...
- Eks ma olen ise süüdi - kes käskis mul lass24 vaat...
- Pühapäeva õhtul, nii 18.10-18.12, purunes mul üks ...
Subscribe to
Posts [Atom]
2 Comments:
Selle, et tuul tõmbab näiteks läbi põranda, peaks muinsuskaitseamet võtma kriteeriumiks, millega kiiresti määratleda, kas hoonel on muinsusväärtust või ei ole. Üle poole sajandiga jõuab algselt soojustuseks kasutatud turvas ära vajuda ja/või jõuavad hiired-rotid saepuru põranda/seina seest pesasse tassida, nii et asjal on iva täiesti olemas.
Suitsuhaisu teed on äraarvamatud. Meie vanas 3-korruselise maja ülemise korruse korteris jõudis (esimese korruse) kodust välja kalidori välisuksele kõhvima aetud papi (hästi armas papi tegelikult) suits ilusti magamistoa padjale pandud ninasse. Siis ajas ka ikka vihaseks vahel - mida teha, puhvaikaga uksealune kinni toppida?
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home