"Eesti laulu" lood sai täitsa kohaliku tuimestuseta ära vaadata. Õitsev noorus, kampsunitega poisid ja ilusad tüdrukud. Jan Uuspõllul oli momente. Eestikeelsed lood olid kõvasti orgaanilisemad, ses mõttes, et elektro ja rokk ja niisama ilusa häälega laulmine tuleb täitsa kenasti välja. Lõhmuse eurocheese hakkab leedu juustusarnasest tootest juba kehvemate originaal-Edamite poole jõudma, mitte väike teene pole selles Laural, kes laulab tõesti väga ilusti. Selles loos, mida esitas Urrban Simfoni, nagu moodsas eesti keeles öeldakse, flirtis Lõhmus natuke aasialike elementidega, kas tõesti on oodata paradigmaatilist nihet? Miks ka mitte.
Aga no issand hoia küll, kui läheb kepsakateks tantsulugudeks, siis tuleb nutt peale. Laitversioon oli tehtud George Michaelist (võib-olla isegi kaks) ja perversselt optimistlik tantsulugu Depeche Mode'i riffidega on muidugi võimalik, aga kas ka vajalik. Häälikuortograafia seisukohast hindamatu teos "Võta oma sh ja lase f jalga siit" oli liiga kämp, et tõsi olla, nagu ka JMKE (praegu oleks JFK kirjutanud) kombo Karl Madise ja Reet Linnaga. Ja mul on tõesti hea meel, et laulukarussellide ja ma ei tea mille tagajärjel on hakatud puhtalt laulma. Keelest veel, võitja (kes olla ühehiti-ime) populaarsus paistab suuresti olevat Elmari teene.