Yle2 näitab Camilleri raamatute ainetel loodud komissar Montalbano sarja täiesti pöörastel aegadel. Esimese osa vaatasin lõugu paigast haigutades ära (mitte igavuse pärast, väga tore sari on), lõppes nii kolmveerand kahe ringis. Eelmise nädala jätsin vahele, sest olin raamatut lugenud, aga täna ütleb telekava, et 00.45 hakkab ja 2.25 lõpeb. Ilmselt igas soome kodus on mingi salvestav kolu lihtsalt, aga mis peab vaene vaimse töö proletaarlane tegema? Ma ei taha asju juurde osta, sest elu näitab, et ka näiteks küljed, mis ma salvestan, et näh, tore artikkel, hiljem loen, jäävadki sinnapaika. Telesaadetega oleks ilmselt sama lugu.
Raske on viimasel ajal üldse välja mõelda, mis ma tahan. Kas on maailmas mõni töö, mida ma teeksin pidevate kahtlusteta, et "ükskord nad saavad aru, et ma ainult teesklen asjatundmist ja seda, et tean, mida teen"? Ma tahaksin olla rõõmu, valguse ja teadmiste allikas, aga kardan, et jõupingutused kuluvad pigem sellele, et mitte segadust, solvumist ja pahameelt külvata.