Mingil aastal oli meil maailma noortekoori (ma jahun sellest vist liiga sageli, aga neil/meil on juubeliaasta ja ma tunnen selle eluloofakti üle, et ma seal käisin, siirast uhkust) a cappella kavas üks põhjamaine tsükkel (Norgardilt? Nörgardilt? Midagi muud Ikea tootenimede varamust?) Rainer Maria Rilke ja ühe skisofreeniku tekstidele. (Skisofreeniku panus oli näiteks "Gagang galii ging, gigagang, gugung".) Ühe osa pealkiri oli igatahes "Trauermarsch mit einem Unglücksfall". Nende sõnadega iseloomustaksin ka reedest kevadkontserti, kuigi lahked inimesed on juba lohutanud, et ei, põnev ju. Mina ei tea. Kolmeminutiline muusikaline paanikahoog ei ole minu jaoks eriti põnev. Aga on ju ka inimesi, kes meelsasti horrorit vaatavad. Igatahes nagu ikka tahtsin pärast seda toetuda lihtsale heale ja vaatasin "Printsessi päevikuid" ning tegelesin villa-asjadega. Mingil põhjusel olin pähe võtnud, et tõrvaseep võiks olla vahva villapesuvahend. Võib-olla ongi, aga kampsun lõhnab nüüd nagu suveõhtu raudteel. (Mis ei ole iseenesest halb, kui on suveõhtu raudteel, isegi hea, kui järele mõelda.) Muide, innovatsioonimärkmikuga koos on majja imbunud ka innovatsiooniseep, kus innovatiivne element on "Lisame rasvale kõiki aroome ja rohkem". Peitsin selle b-sani sokiriiulile.
Pärisinnovatsioonist rääkides. Laupäeval vaatasime tundide kaupa võlutult Discovery Science'it, kus näidati lootusrikkaid saateid uuest tehnoloogiast, mis olid suurepäraseks vastukaaluks ülejäänud uudiste nutule ja halale. Natuke õudne oli see Jaapani professor, kes on endale robo-teisiku teinud, inimkarvadest koostatud kulmudega tükkis, kelle ta teinekord üliõpilaste juurde saadab, kui ise ei viitsi kodunt välja tulla.
Edasi aga väljamõeldiste maailmast, kus ma suurema aja viibin. Pühapäeva õhtuti on Eesti ja Soome riigiringhäälingutes väga veider paralleelmaailm, kus Soomes inspektor Morse veel täitsa tegutseb, aga Eestis on ta juba surnd ja seersant Lewis on ohjad üle võtnud. Õnneks on etv2 nii kena ja näitab Lewist ka esmaba õhtu, nii et ma ei pea kummastki ilma jääma.
Raamatuilmas sain täna üllatusega teada, et Pelevini "Õudusekiivri" eesti versioonil on vene omaga suuri erinevusi, esimese kahjuks. Ilmselt on autor rahvusvahelise projekti jaoks lokaalset elementi välja kraapinud, et lihtsam tõlkida oleks, sealhulgas on ta asendanud totakat vene võrgukeelt kõneleva Sliff'i kellegi Sartrikuga, kes pole pooltki nii terav tegelane.
Vladimir Beekmani mälestused lugesin läbi, on ikka mehel tõlkejõudlus! Kui linnaraamatukogu lahti tehakse, lähen vaatan ta originaalloomingu ka üle, kuidagi kahe silma vahele on jäänud. Aimee Beekmani romaane mäletan küll hea sõnaga.