Loomulikult magasin Montalbano maha. Asusin ilusasti Mikita "Metsikut lingvistikat" lugema ja jätsin teleka hääletult mängima, aga uni tuli peaaegu kohe. Kui esimest korda silmad avasin, tuli telekast kiiruisutamist, sulgesin silmad taas. Teine kord ärgates oli kell juba kaks saanud ja ma poleks enam mõhkugi taibanud, kes keda ja miks sedapuhku maailmast välja kirjutas. Magasin nördinult edasi, aga kell kolm ärkasin taas ja muretsesin poolteist tundi selle pärast, kuidas meil täna õhtul kontsert läheb. Katsed mõtteid mujale peletada viisid selleni, et innovatsiooniaasta valguses koostasin radikaalse skeemi, kuidas haigekassa ja pensioniraha vähem kuluks. Mõtte andis muidugi rahandusministeeriumi nõukoda, kus räägiti midagi sellest, et elustiili haigused jäägu ikka edaspidi ravimata. Just nimelt! Kui ikka trikirattur või lumelaudur mõne luu murrab, vaadaku ise, kuidas ta selle kokku kasvatab. Elustiili tulemus ju. Sama autoõnnetuse ohvritega - käige jala! Pensionitega oleks tegelikult ka lihtne, aga viimasel ajal on meil kuidagi hellakesteks mindud selle üksikisiku õigusega elule. Kui ikka tõesti kitsas käes, legaliseerime eutanaasia ja kehtestame vanuse ülempiiri. Sellest võiks kujundada toreda riituse isegi, kui mõtlema hakata.Kord kuus kogunevad need, kellel kell kukkus, vastavatesse pidupaikadesse, linnapead-maavanemad peavad kõnet, esinevad taidlejad, pakutakse torti ja pärast valib igaüks sobiva exit strategy. Ulme, arvate. Ma ei oleks nii kindel.