Ilmselt Juure plaadiraamatu lugemise tagajärjel oli täna juba selline tunne, et võiks elu soundtrack'i Prokofjevilt Popidioti peale tagasi pöörata. Et ei pea enam kogu maailma raskust tundma jne.
Eks ma selle raamatu tõttu sain küll ka jälle naerdes minevikuga hüvasti jätta, sest elustusid igasugused veidrad pildid: kujutage ise ette, kuidas omakootud kampsuneid kandvad keemiliste lokkidega (v.a üks, kellel olid loomulikud lokid) 17aastased tütarlapsed on ennast kuidagi Tartu levipäevade ajal Vanemuise kontserdisaali prožektorirõdule sisse rääkinud, et Radarit kuulda. Radarit, oh taevas küll! Sealjuures seda varianti, kus Raul Vaiglat enam ei olnud, ehk siis ka puhtas libiidopõhises fännamises polnud küsimus. Ma pidin nooremast peast ikka küll talumatu snoob olema.
Otsekui kinnituseks, et enam ei ole, käisin täna kohvikus Sodiaak lõunal. Ja teate, dekoratsioonid olid küll talumatud, aga keegi köögipoolel oli ideaalse härjasilma praadinud.
Imed ei lõppenud, ülikooli raamatukogu oli millegipärast otsustanud loobuda Strugatskite raamatust "Miljard aastat enne maailmalõppu". See tuleb nüüd küll minu koju elama.
Aga jah. Tagasi eesti muusika juurde. "Ütle, miks mul on selline tunne, et kohe-kohe läheb halvasti?" Kas saab täpsemalt genius loci't ja zeitgeist'i tabada? Meie seas liigub ikka geeniusi. Peaks minema plaate ostma ja neid nii edasi tegutsema julgustama.
Väikseks vinjetiks veel see, et paar aastat tagasi talvel raamatu autori lapsepõlveradadele sattunult (Vastse-Otepää algkooli poolruineerunud hoones) leidsin põrandalt rohelised vihikukaaned, ilmselge kindla õpetajakäekirjaga oli peale kirjutatud "utšenika 5 klassa Kanepiiskoi srednei školõ Marta Jura" vms. Miks vene keele vihikul just roheline paber pidi olema ja eesti keelel punane? Ae, semiootikud, uurige välja.
PS parandasin vahepeal Strugatskite pealkirja ära, nüüd on õigesti.
Eks ma selle raamatu tõttu sain küll ka jälle naerdes minevikuga hüvasti jätta, sest elustusid igasugused veidrad pildid: kujutage ise ette, kuidas omakootud kampsuneid kandvad keemiliste lokkidega (v.a üks, kellel olid loomulikud lokid) 17aastased tütarlapsed on ennast kuidagi Tartu levipäevade ajal Vanemuise kontserdisaali prožektorirõdule sisse rääkinud, et Radarit kuulda. Radarit, oh taevas küll! Sealjuures seda varianti, kus Raul Vaiglat enam ei olnud, ehk siis ka puhtas libiidopõhises fännamises polnud küsimus. Ma pidin nooremast peast ikka küll talumatu snoob olema.
Otsekui kinnituseks, et enam ei ole, käisin täna kohvikus Sodiaak lõunal. Ja teate, dekoratsioonid olid küll talumatud, aga keegi köögipoolel oli ideaalse härjasilma praadinud.
Imed ei lõppenud, ülikooli raamatukogu oli millegipärast otsustanud loobuda Strugatskite raamatust "Miljard aastat enne maailmalõppu". See tuleb nüüd küll minu koju elama.
Aga jah. Tagasi eesti muusika juurde. "Ütle, miks mul on selline tunne, et kohe-kohe läheb halvasti?" Kas saab täpsemalt genius loci't ja zeitgeist'i tabada? Meie seas liigub ikka geeniusi. Peaks minema plaate ostma ja neid nii edasi tegutsema julgustama.
Väikseks vinjetiks veel see, et paar aastat tagasi talvel raamatu autori lapsepõlveradadele sattunult (Vastse-Otepää algkooli poolruineerunud hoones) leidsin põrandalt rohelised vihikukaaned, ilmselge kindla õpetajakäekirjaga oli peale kirjutatud "utšenika 5 klassa Kanepiiskoi srednei školõ Marta Jura" vms. Miks vene keele vihikul just roheline paber pidi olema ja eesti keelel punane? Ae, semiootikud, uurige välja.
PS parandasin vahepeal Strugatskite pealkirja ära, nüüd on õigesti.
9 Comments:
Meil veevõrgu nimelises Tallinna kolmandas oli hoopis matemaatika roheline. Vene keel oli kaunilt potisinine. Eesti keel oli punane jah. Rohkem ma seda värvikoodi ei mäleta ja põhjust/tähendust kah kahjuks leida ei suuda.
vene keel oli jah roheline, eesti keel punane ja mata sinine. huvitav, kas kolm ainet oligi, ei mäleta nagu rohkem värve..
hu2 on minu meelest jamam kui hu1, aga noh, ikkagi parem kui 99% eesti muusikast.
Kus on kohvik Sodiaak? kysib välistartlane.
Värvikoodid olid jah, aga kuidaspidi, enam ei mäleta. Peaasi, et olid.
(Teisest kyljest mäletan seda noorema ryhma aegset lasteaiakasvatajat, kellest kõvasti sisse võetud olin. Tähtis on teada, mis on elus oluline.)
Sodiaagi silti ma olin kogu aeg silmitsenud, kui Tallinnast tulev buss Pauluse kiriku juures peatus. Ta seal enam-vähem bussipeatuse taga ongi. Täna kõndisin keerulisi teid pidi tööle ja nii kaua läks selleks, et lõunaaeg jõudis kätte (no ma ei alustanud ka kell pool kaheksa hommikul). Ametlik aadress on Kastani 42, aga sissepääs on küll Riia tänava kaudu. Keldriline poolpimedus ja kohati polstrit paljastava dermatiiniga toolid, Skypluss ja Jüri Homenja autogrammiga plakat külmkapi peal, aga sõbralik letitöötaja ja nagu öeldud, köögis keegi, kes oskab kenasti koduselt süüa teha. Pool päevasuppi maksis 10 krooni!
Aahh, see oli SEE koht. Kodused olid nad juba yrgammu, õhku oli vähe ja Homenja on mu mälu õnneks peitnud. Sealkandis ongi kummalisi paiku, mäletan ajast, mil elasin umbes kaks ja pool tänavanurka eemal.
No kui TÜRA poolt palavasti ihatud desideraatide* seas on sellised väärt trükised nagu "Pullimehe kihvtraamat" by Raimo Aas ja "Abikooli kehalise kasvatuse programm 1972/73. õppeaastaks", Lenini-Stalini teostest rääkimata, siis on arusaadav, et igasugused Schmugatskid peavad ruumi tegema.
Sodiaagile on selle püsiklientuuri poolt hüüdnimesid ka pandud, enamasti variatsioonid sõnast "solgiauk". Mina nii kriitiline ei oleks, hinna ja kõhutäie suhe on paigas või vähemalt viimaste külastuskordade ajal paari aasta eest oli.
----
* Ausõna, ma ei olnud sellist sõna varem kuulnud!
ei ole väga teemasse, aga leidu jagamata ka ei raatsi jätta - selgub, et ülekaalulisus ei olegi meerikamaa häda. Ainult.
"„Taevane Kuningriik“ on eepiline seiklus tavalisest mehest (Orlando Bloom), kes leiab ennast paisatuna aastakümne pikkusesse sõtta. Võõrana, võõral maal teenib ta sealset kuningat, langeb keelatud armastusse kuningannaga ja tõuseb rüütelkonda. Ta peab kaitsma Jeruusalemma inimesi ülekaaluliste vägede eest, püüdes saavutada samal ajal ka rahu."
kava.ee
Samunegi... Zooloogiamuuseumi all asuv söögikoht kannab samuti südamlikku (mitteametlikku) nime - "Kloaak". Sellest hoolimata saab seal igapäevaselt professooresid ja muud koorekihti täiesti tasuta vaadata.
ja ühel mitte väga heal päeval sain lugeda oma halduasalasse kuulvast dokumendist üht-teist uut kunstilise viljastamise kohta...
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home