Eile sai raadiokuulajaskond teada, kuidas slolehes naisi liigitatakse: kõõmad ja juustud. Ajakirjanduselt ootaks muidugi laiemat paletti niisuguse teema käsitlemisel, värskemaid metafoore jne. Ise ma mõtlesin ükspäe, et kui üldiselt on teada, et uudis on üles ehitatud nagu pööratud püramiid, siis miks mitte kasutada seda teadmist inimkeha kirjeldamisel: Ah missugune uudisekujuline noormees! - Jah, nii ilusti väljaarendatud juhtlõik. - Aga pealkiri pole eriti õnnestunud. - Seda küll. Ja taustainfo, ah, sellest viisakad inimesed ei räägi.
Tegelikult põhjustab minus hüsteeriat väljavaade, et õhtul tuleb minna pilte tegema. Pilte rõõmsatest silmadest. Naeratades. Well, I don't do smiling. Viimati käisin näopilti tegemas 2001. aastal Saksamaal, kohaliku välismaalasteasutuse jaoks, kus spetsiaalselt hoiatati, et ei mingit ülemäärast lõbutsemist, taustasein olgu sinine ja pea otse. Üritasin siis olla tõsine, karge ja põhjamaine, ja ära petsin, lastigi natuke aega edasi olla. Mitte et ma ise oleks väga tahtnuda, aga pidi. Tänase pildistamisega on sama lugu. Peab. Lasksin endale pähe sihukese koguse juukselakki, millest oleks tervele "Dallase" cast'ile jätkunud. Võib-olla oleks sellega saanud fikseerida ka naeratuse? Ja siis kortsud silikooni või makrofleksiga täita? Lisaks veel sartoriaalsed soovitused: kampsunit tuleks vältida. No aga mul muud ei olegi, ma olen ju eesti fill, kampsun ja maani seelik on mu teine nahk!
Nahast rääkides. Omandasin apteegidaami soovitusel ihupiima, mille peale oli kirjutatud, et sisaldab uureat. Kus uurea, seal ei saa uriin ju kaugel olla, mõtlesin ma, aga kontrollima ei esialgu hakanud. Täna ei pidanud vastu. Tõepoolest, teaduse ja tehnika sõnastik rääkis kõik ilusti ära, et leidub imetajate uriinis ja on tuntud ka nime 'karbamiid' all. Ma muidugi mõistan, et tegu on sünteetilise ainega, aga ikka on kahtlane tunne. Kas põhimõtteliselt võiks siis vaheastmed välja jätta ja lihtsalt lasta mõnel imetajal regulaarselt nahka niisutada?
Mõnikord ikka oleks kergem olla afgaani vanaeit.