Esmaspäevane rubriik "Joodikud ja meie" näib ennast ise kirjutavat.
Kontoris jõudsin just tegelda võrdlemisi elujaatava tekstiga, miks on täis peaga ringi kakerdades taskulambist kasu, kui helistas klassivend. Päris, kus ma olen ja mis ma teen. Ütlesin. Eksalteeritud hüüatusest "Ilus!" (kasutades kokkutuleku vaatlusandmeid) järeldasin, et kahe peale on meil keskmiselt keskmine joove. No nagu siis, kui on kaks kassi ja kuus käppa, võib olla nii, et on kaks kolmekäpalist, aga võib olla ka käppadeta kass ja kuuekäpaline (mälestused Lauri Leesi õpiku tekstinäidetest, pärast maadlust prantsuse keelest umbes tõlgitud haltuura toimetamisega väga päevakohane). Küsisin sellegipoolest, kus ta siis ise on. "Mina olen purjus," teatas ta. Mõistsin edasisest dialoogist, et ta sooviks, et ma ka sinna tuleks. Napisõnaliste külmade vastuste peale sai ta siiski pretensioonide alusetusest aru ja lõpetas mõnevõrra kohmetult. Jäin võrdlemisi murelikuks. Paistab, et teise klassivenna kirjeldus tema tööst "Hakkab esmaspäeval venelastega jooma ja paneb reedeni välja" vastab tõele. Ma isegi ei tea, kas ja kellele kaasa tunda.
Joodikute skaala teise otsa näide, vaimse töö proletaarlane laekus kontorisse, näol päikeselisele jumele lisandunud mõned verevalumid, see-eest hammaste seas oli puudujaid. Win some, lose some.
Lasnamäel, kuigi ma pole mingi Grissom, oskasin vedeliku voolamissuuna ja pritsmete järgi otsustada, et jälle oli keegi lifti uksed avanud ja sisse kusnud.
Do you, by any chance, like Mondays?